joulud sydney moodi

Meil on nuud sellised viimased uudised, et internetti enam ei ole. Naabrid, kellelt Wifit varastasime, panid oma Wifile luku peale ning teised naabrid, kellelt siis varastasime, said ka aru ja lukustasid oma Wifi. Niiet nuud oleme taitsa internetitud. Onneks oleme molemad enamuse ajast tool praegu ja vabal ajal tahaks ju palju muid asju teha kui facebookis olla. Kuna praegu on Sydneys hooaja tipphetk – suvi algas 1. detsembril – ja jouluajal on komme palju valjas soomas kaia, siis on voimalik palju restoranis tool olla ja seda voimalust kasutamegi. Mul pole vist kunagi nii tookaid joule olnud – aga tasu on juba naha:) Eelmisel nadalal ostsime ara piletid 1. martsiks Melbournei, sealt edasi soidame autoga Adelaidei, kulastades teepeal Great Ocean Roadi ja veiniistandusi, Adelaideist lendame Perthi, laanerannikule, kus rendime auto ja soidame ringi, et laanekalda puutumatuid randu nautida ning edasi lendame Alice Springsi ja kulastame Ulurut. Reis loppeb Cairnsis, jallegi idarannikul, kuu aega hiljem ning Cairnsi plaanime siis ka moneks kuuks pidama jaada. Sydney on toeliselt age linn, aga aprillis laheb siin ju kulmaks ning seeparast peamegi pohja poole kolima, troopilisse tsooni! Monus!

Kuna meil kummalgi ju siin perekonda ei ole, siis veedame ilmaselt ka 25. ja 26. detsembri tool. Neil on nimelt 25. detsember joulupuha, kus kinke saab ja nii. 24. ei ole mingi eriline paev. Praegused plaanid naevad ette 24. tahistada kanguruliha kupsetamisega, seda ei ole veel proovinud. Uldiselt ega joulutunnet ei ole kull mingit, 25-35 kraadi sooja on, olenevalt paevast, igal pool on joulukaunistused ja plastmasskuused, kuhu kulge on riputatud plastmassist kangurud. Absoluutselt teistsugune. Igaljuhul pean nuud lopetama, kuna internet saab kohe otsa, uritan monest plastmasskuusest pilti ka teha. Musid ja igatsen, nautige paris joule!!

Täpselt kuu ja üks päev hiljem.

Raha. Raha on üks väga hea motivaator, mis paneb inimesed tegutsema. Teoorias, mida rohkem raha, seda rohkem tegusid. Milleni ma jõuda tahan on see, et kui keegi maksaks mulle blogipidamise eest, siis ma teeksin seda iga nädal või lausa iga päev.

Lähedastest inimestest hoolimine – ka üks väga hea motivaator, aga antud juhul mitte nii tõhus,  sellest tulenevalt ka postituste sagedus.

Üritan nüüd tuhatkonna sõnaga kokku võtta möödunud kuu sündmused.

Nagu Sa tead, siis proua töötas jogurtikohas. Enam mitte. Jogurtibisnis ei ole naljaasi ja kõikidele inimestele see ei sobi. Selle asemel läks proua parematele jahimaadele ehk siis minu restorani tööle. Läks tööle ja sai kohe õppetunni, et usaldada saab maailmas ainult iseennast. Lubatud täiskoha tundide arvu pole ta veel siiani näinud. Kui ühel nädalal kogunes tunde lausa 13, otsustas proua juba oma peas asju pakkima hakata. Ilmselt tahtis reisile minna.

Õnneks olid tol päeval (ilmselt üks vähestest) püksid õige inimese jalas ja proua reisile ei läinud. Selle asemel mindi talle hoopis uut tööd otsima. Ja nüüd töötab ta lõuna ajal esmaspäevast reedeni ettekandjana ühes kesklinna restoranis ja õhtuti minu restoranis hostessina. Muidugi seal kus on lambad, on ka hundid. Tüdruk, kelle asemel ta kelneriks sai tuli nüüd tagasi ja proua vahetused seal kahanesid. Aga muretsema vist ei pea, nädalateenistus võimaldab endiselt meie reisisäästudesse panustada.

Resisisäästudest rääkides, kasvab see fond jõudsalt. Nii jõudsalt, et see nädal asusime asjalikke plaane juba tegema. Sydneyst on plaanis lahkuda 1.märtsil ja no kui kaks juuti ikka midagi ette võtavad siis ikka tõsiselt – pidu sai korraldatud suur, järelikult ka ringreis peab olema suur. Ümber terve kontinendi. Aga sellest juba paari nädala jooksul lähemalt.

Mis minusse puutub, siis mina sain ametikõrgendust. Huvitavalt kombel ametikõrgendusega ei kaasne suuremat palka. Olen nüüd jooksiku asemel passi peal ehk jagan jooksikutele toite välja, mis nad lauda viivad. Näiteks eile jagasin üle 500 inimese mainid ja entreed välja. Päris kohutav.

Kelneriks pole ma veel saanud ja on kahtluse all kas üldse saangi. Minu koha sai endale üks jooksik, kes pärast mind tööd alustas ja on jube aeglane. Väidetavalt oli tal enne tulekut palju kogemusi. Ent lootus sureb viimasena ja annan endast endiselt maksimumi, et selleks saada.

Hooaeg on käima minemas ja vahetusi tuleb vähehaaval juurde. Mida rohkem vahetusi, seda rohkem inimesi. Esimeseks tõestuseks sellest oli Melbourne Cup, ehk siis päev mil kõik joovad end purju ja panustavad hobuste peale. Tehes seda muidugi Austraalia igapäevasele labasusele veidi ebatavalises ja väga peenes riietuses.

Ka minu südamesse või õigemini rahakotti jättis Melbourne Cup mälestusväärse momendi. Tegime töötajatega põhisõidu peale panuseid, igaüks tõmbas 10$ eest kausist ühe hobuse. Kuna töötajaid oli palju ja tehti kaks loosikaussi, ostsin mina kaks piletit. Sõitu mul aega vaadata polnud ja kui sain teada, kes võitis olin suu rahast puhtaks pühkinud. Lõunapausi ajal aga selgus, et 2. ja 3ndaks tulnud hobuste eest saab ka raha. Vaatasin siis oma pileteid ja tuli välja, et olin tõmmanud endale kaks piletit sama hobusega, ja see hobune tuli teiseks. Nii et pistsin endale taskusse rõõmsad 160$.

Vaba aja veetmisest. Kuna proua on südames suur surfisõber, läksime ühepäevasele surfikoolitusele. Järgmise päeva lihasvalu õigustas ennast. Nii mul kui proual õnnestus laua peale püsti saada. Nii liival kuivalt harjutades kui ka vees. Päeva teises pooles hakkasid lained tõusma ja proua oli juba väsinuna liiva peal puhkamas, mina üritasin veel instruktori abiga püsti saada. Instruktor lükkas mind laua peal läbi lainete, mida me kasutada ei tahtnud ja lükkas mulle hoo sisse lainetele, mis surfamiseks sobisid. Muidugi, et asja huvitavamaks teha ei öelnud ta mulle kunagi kui me läbi laine läksime ja laine üle minu pea tuli. See lõppes sellega, et kui tuli päeva kõige suurem laine oli instruktor ohutuse eesmärkidel järsku minu laua eest kadunud ja mina harrastasin valimatutes suundades veealust snorgeldamist. Kogemus missugune. Proua istus rannas ja vaatas suu ammuli lainet.

Iga neljapäeva õhtu on pokkeriõhtu. Käin ühel 10$ buy-iniga turniiril, kus osaleb 40-50 mängijat iga kord. Raha saavad esimesed neli. Minu senised saavutused on 5, 20, 8, 25 koht. Jälgides tekkinud mustrit ennustan endale järgmine neljapäev võitu.

Vaba aja veetmisest veel. Nädalavahetuseti sõidavad mööda Sydneyt Party Busid, kus inimesed tantsivad ja lõbutsevad. See on üks võimalusi bussis hästi aega veeta. Teine võimalus on see, kui lähed väsinuna pärast pikka tööpäeva kell 1 öösel bussi peale ja jõuad tavalise 1.30 asemel koju kell 3. Veeta 2 tundi öisetes ummikutes on kogemus omaette. See on nagu omaette võimumäng, kus diktaatoriks on see, kelle jala all on gaasipedaal ja käte vahel rool. Tema seljataga olev ühiskond võib karjua ja pakkuda võimalusi parempoolsel rajal sõita või üldse järgmisest peatusest mööda sõita, aga kui diktaatoril tuju pole, siis jätkab ta ikka kangekaelselt oma teed. Sellest tulenevalt otsime nüüd korterit kesklinnas.

Nüüd ma heameelega lõpetan, sest naudin oma vaba hommikupoole järelejäänud tundi. Liis on kindlasti kohusetundlikum ja kuna on tema kord kirjutada, siis võite olla kindlad, et järgmine postitus tuleb varsti. à la homme.

Ärge koolis tulistage ja hoiduge sigadest!

J.

juutidest ja sydneyst – the usual.

Tere armsad sõbrad!

Kirjutan teile ekstreemsest olukorrast – olen pagendatud oma voodisse, kuid ka siin ei saa rahu – aegajalt jookseb tuppa väike juudi poiss ja hüppab mu voodi peal üles alla. Nii selle Iisraeli rahvaga kipub juba olema – kõigepealt tuleb üks ja siis teised ribaradapidi järgi. Täna kui töölt koju tulin, ei olnud meie elutoas enam mitte ainult Roy (kes meile korterit üürib) oma sõpradega, vaid keegi oli koju toonud ka ühe tsirka kolmeaastase juudipoisi. Minu suhet väikeste lastega te kõik teate, ma ei hakka sellel rohkem peatuma, niisiis jätsin väikse poisi saksa tüdrukute nunnutada ja üritasin vaikselt ja tähelepanu äratamata oma tuppa hiilida. No ja võite ise arvata, kas väike Ryan järgnes mulle vudinal, hakkas hoogsalt mu voodi peal hüppama ja kui saksa tüdrukud teda tagasi elutuppa üritasid meelitada, pani hoopis toaukse seestpoolt kinni. Hakkan juba kahtlustama, et mul on mingi spetsiifiline lõhn juures, mis teatud rahvuse esindajaid juurde tõmbab (loodan väga, et tegu on minu tulevase raha lõhnaga)..

Üldiselt käib meil siin see elu üles alla üles alla. Ma ei olegi veel suutnud otsustada, kas tahan üldse jogurtikohta edasi jääda või otsin midagi uut. Viimasel ajal on päevavalgele tulnud palju informatsiooni, mis  räägib kõik jogurtikoha kasuks. Arvasin koguaeg, et tegu on frantsiisiga, mille ameeriklasest omanik, Carl (kes on juba neljandat generatsiooni Hollywoodist pärit nagu ta uhkelt mulle teatas ja näeb ka ekstreemselt LA välja), USAst esimesena Austraaliasse importis, kuid tegu on täiesti uue kontseptsiooniga, mis on päris algusest peale tema välja mõeldud. Külmutatud jogurt läheb inimestele üllatavalt hästi peale ning neil on marketingustrateegiad detailideni läbi mõeldud. Kõik on lihvitud täiuslikkuseni ning inimesed, eriti lapsed tõesti armastavad seda kohta! Paljud käivad vähemalt korra päevas oma jogurtidoosi saamas – olen ka ise hakanud märkama, et kui alguses mul mingeid erilisi tundeid nende originaalmaitsega jogurti suhtes ei olnud, siis nüüd tunnen, et see hakkab vaikselt sõltuvust tekitama. Nii palju kui Carli ja juhataja – Gary (kes on muidu pärit Lõuna-Aafrikast, Johannesburgist, aga valge) jutust olen aru saanud, on neil plaanid laieneda – ainuüksi Indias on tulekul 80 poodi – ja mu kõhutunne ütleb igapäevaselt külastajaid jälgides, et see asi saab olema tõesti suur. Hakkan kahtlustama, et tegu võib lausa olla tulevase uue Starbucksiga – kõik on samamoodi inimesesõbralikult läbi mõeldud, iga detaili täiustatakse päev-päevaselt vastavalt ainult inimeste soovidele – ja kõik tõesti ARMASTAVAD seda poodi. Kui veel ei ole inimestel vajadust külmutatud jogurti järgi, siis soojades riikides on väga lihtne see tekitada – tegu on kunstlike lisandite vaba, 98% rasvavaba produktiga, mis maitseb nagu jäätis, samas on inimestel seda ostes tunne, et nad teevad midagi oma tervise heaks.. Täna olin tööl koos Damieniga, kes on terve oma elu reisinud koos oma vanematega riigist riiki ning nad tegelevad kohvikute käivitamisega! Kujutate ette, selline amet ongi ja nad teenivad sellega vägaväga hästi! Igaljuhul nemad lähevadki varsti WOWCOWga Indiasse. Ühesõnaga põnevust kui palju ning kuigi töö ise on suhteliselt nüri, on see kõik mis selle asja ümber käib ja need jutud, mida kuulen, väga kasulikud. No ja samas, mis põnevust muidu sellest lihttööst ikka niiväga tahta.

Olengi viimasel ajal suhteliselt palju tööl olnud, kuna sain ka Jegori restorani hostessiks ja seega loodan varsti nüüd rikkaks saada:) Ostsin juba oma viimase raha eest soodukaga Guessi koti – 110 raha maksis suur ja vägailus käekott! Ma ei suutnud vastu panna! Nüüd on mul 4 dollarit ja pean palgapäevani lootma oma  meessõbra toetavale käele.. ehk rahakotile:) Seoses sellega, et oleme mõlemad ennast suhteliselt stabiilselt sisse seadnud, plaanime jääda Sydneysse kuni veebruari lõpuni, kuna nii kaua kestab hooaeg ja on võimalik palju tunde tööl käia. Siis tahame edasi reisida – Melbourne’i veidikeseks ja seejärel üles Gold Coastile, ning siis mõtlesime hoopis Cairnsi kanti tööle minna, kuna mujal hakkab märtsis sügis ning hooaega ei ole. Cairns asub troopilises vööndis ja nende talv on sama mis eesti suvi:) Niiet Liis ja Inna – ootame teid veebruaris Sydneysse külla:) Ja ülejäänusid kõiki ka muidugi kes siiakanti satuvad!!

Aga rohkem teid täna ei tülita ja varsti kirjutan ka kõikidest nendest toredatest asjadest, mis seekord kirjutamata jäid.. kuna uni tuli peale.

Meie aadress on:

4/661 Old Southhead Road, 2030, Vaucluse , Sydney, Australia ootame kirjutisi ja joonistusi (no mis teil muud seal talvel teha on kui meile joonistada, eksju!)

Jegor täna ei tsenseerinud, kuna ta on tööl ja teenib perele söögiraha (kuna mul enam ju raha ei ole). Väga tubli mees!

Ja kohustuslik disclaimer: postitus ei ole kuidagi mõeldud antisemiitlikuna, vaid tegu on heatahtliku huumoriga minu juudi rahvusest sõprade suhtes. Kindlasti ei ole ükski osa tõlgendatav rahvaste- ega rassidevahelise vaenu õhutamisena ega mingil muul moel halvatahtlikuna. Kõike tuleb vaadata läbi positiivse huumoriprisma. Tänud!

3.nädal lõppemas

Teate,

blogi kirjutamine on raske. või õigemini, selle kirjutamine on lihtne, aga enda sundimine seda kirjutama pärast väsitavat tööpäeva on raske.

Mida uut on siis võrreldes kahenädalataguse ajaga?

Päris palju. Kasvõi juba see, et ennist valitsenud kole eesti suveilm on asendunud sellega, mida me ootasime. 25-30 kraadi ja päike. Kuna kohalike jaoks tegemist alles kevadega, siis eksivad teinekord mõned vihmapilved ka siia ära. Aga pikemalt sellel ei peatu, ilm.ee on teil olemas.

Kõigepealt meie majandusseisust. Raha meil on ja tuleb juurde. Selle lõhna oli juba lennuki maandudes tunda ja maitse oleme nüüd suhu saanud.

Liis töötab ühes jogurtismuutikohas ja kannab valgeid pükse, roosat topi, põlle ja roosat poolnokamütsi. Reklaamkirjaga WOWCOW. Siiani pole ma tema töökohast fotokaga mööda läinud, aga peagi teen seda.

Nagu eelmises sissekandes öeldud, siis sain proovipäevale ühes päris nooblis meretoitude restoranis. Nicks Seafood Restaurant. Menüüd vaata siit. Koht on üsna kallis ja kahekesi sööma minnes pole mõtet alla 150-200 dollari arvestada. Juhul kui sa kolmest krevetist kõhtu täis ei saa (mis Liisi puhul võiks reaalselt toimidagi, kui ma nüüd selle peale mõtlen…).

Igaljuhul olen ametilt RUNNER, see kes toob söögid joogid lauda ja küsib: kas soovite pipart ka oma roa peale? ja kui soovitakse, siis jookseb pipraveskit tooma. Lähipäevil ootab mind toidutest, ehk siis pean teadma tervet menüüd ja valmistusprotsesse..kastmed, päritolu, küpsetamine jne. Hea õnne korral muutun kodus paremaks kokaks. Väga hea õnne korral läbin testi vähemalt 90%-liselt ja on lootust saada kelneriks. Kelnerit ja runnerit eristab meie restoranis 2 asja: vanus ja rahakoti paksus. Kui runner saab nädala eest tippi ca 60 dollarit, siis kelner skoorib samasuguse tulemuse keskmise täituvusega õhtuga. Eesmärgid on igaljuhul suured ja raha maitseb hää.

Olin väga lahke südamega nagu slaavi päritolu inimesed ikka on ja otsustasin oma rahapada (mis maksab muide siukse tüüpilise backpackeri töö kohta väga head raha) jagada ka blondi eestlasega. tulemus on see, et tema proovipäev hostessina minu restoranis läks hästi ja nüüd oleme me kolleegid. selle vahega ainult, et ühe tööülesanne on seista, ilus olla ja inimesi lauda juhatada ja teine peab 4-5 taldrikuga ringi jooksma 30 kraadises kuumuses.

Restorani keskkond on aga suurepärane. Inimesed teavad miks nad seal on ja oskavad lahendada vääritimõistmise lääneeuroopalilku viisakuse ja lõunamaa lõbususega. Pärast õhtust vahetust istub tavaliselt 5-10 inimest suletud restoranis ja naudivad tasuta alkohoolseid jooke (arvestades alkoholihindu poes on tegemist väga suure boonusega).

Järgmine teisipäev teen teoks kauaaegse unistuse ja hakkan golfi mängima. Mitte seda tuuleveskiga minigolfi, vaid seda tõelist. 4 minu kolleegi kelnerit käivad igal teisipäeval mängimas. Alates järgmisest teisipäevast olen mina viies.

Restoranist veel niipalju, et selle omanik on kreeklane Nick (kelnerite seas tuntud ka hüüdnimede garfield ja penguin järgi), suur paks mees, kes lõhnab juba miilide tagant raha järgi. Kahjuks jääb ta sõbralikkus tema mõõtmetele alla. Minu võltsviisakale (tuleb juba hästi välja) helloule vastati esimest korda eile, pärast 2 nädala möödumist. Liisiga puhuti lausa minut aega juttu. Ilmselgelt kepimees.

Järgneb vahepala sarjast “naljakad  ja harivad juhtumised”:

Meil kõigil on foobiad. Mõni kardab lendamist, mõni jaapanlasi (japanofoobia). Enamus kardab prussakaid. Tegin liisiga meie avatud köögis süüa ja elutoas istus meie noorim sakslanna helgamisiganesnumber. järsku kuulsin meeletut kiljatust ja sõna KAKALAKA. Ma kahjuks olen prantsuse filoloog, nii et võin vaid oletada, et see tähendas prussakat. Igaljuhul pidi ta olema NIIIIIIIII suur ja lendama. Nüüd, kui keegi on varem sattunud prussakapaanikasse, siis palun konsulteerige edaspidi Liisiga. Tuleb välja, et kõige turvalisem on prussakaohu korral käia mööda tuba ringi pannilabidaga ja iga võimaliku krõpsatuse korral teha kängurustiilis vähemalt meetrine hüpe tagasi.

Loo harivam pool seisneb selles, et lõpuks tappis korteri TT elanik (TargemTugevam – toim) selle 4 cm pikkuse armsa loomakese. kuna relvi mul käepärast polnud lömastasin ta pudeliga. google aga ütleb, et nii teha ei tohi. emane prussakas laotab lömastamisel oma munad laiali ja nendest peaks tulema uued prussakad. Siit loo moraal: kui soovite, et prussakad ei vallutaks teie maja, aktsepteerige ja olge tolerantne olemasolevate vastu. Teile ka ju ei meeldi kui külalised tulevad ja jäävad, tahate ikka omaette elamist.

Aga mis veel on juhtunud?

Ühel pärastlõunal läksin üle tee supermarketisse. Uksest sisse astudes on paremat kätt lilled. Too päev oli lisaks lilledele sealsamas kohal ka hr.Vesi. ilmselt laiskusest aga sattus see just minu trajektoorile ja just minu plätu alla. tulemuseks oli maskuliinne spagaat. kassapidaja küsimise peale, kas kõik ok, ütlesin et jah ja läksin edasi. sooritades oma oste, aga mõtlesin, et nii see asi küll jääda ei tohiks. peab ikka midagi nõudma. läksin seepeale ja küsisin manageri näha ja näitasin talle oma kulunut plätut ja ütlesin näe, see on nüüd katki. jalutasin poest minema 30 dollarise kinkekaardiga.

Justin Timberlake´i ja Jessica Bieli kokkulahku mängu kõrvale natuke suure geega Gossipit ka. Kooseelu ei ole lihtne. Naised ei ole lihtsad. a²+b ²= c². Ehk siis üks päev lahvatas suuremõõtmeline saksaeesti tüli. Peab mainima, et tehti ajalugu ja territooriumite ümberjagamist ega okupeerimist ei järgnenud. Küll aga tekkis õhtuse karjumise tulemusena välisukse kõrvale koristusgraafik ja kõrgetasemelised diplomaatilised saksa-eesti suhted.

Meie turismialaste saavutuse hulka võib lugeda akvaariumi külastust. Mina endiselt pooldan sõna akvatoorium, aga lisaks Prantsusmaale on Austraalia juba teine riik, mis nimetab akvatooriumi akvaariumiks. Siinkohal:

ak.vaarium <6: -i, -i; 9: -i, -it> klaasmahuti veeorganismide kasvatamiseks; asutus v loomaaia osakond veeorganismide eksponeerimiseks.

Tunnen end hetkeks veidi rumalana, aga jään jäärapäiselt oma arvamuse juurde. Igaljuhul on pilte sellest võimalik näha galeriis. Samas kohas leiate ka pilte meie vaalavaatluse paadisõidust. Kahjuks ei jõudnud pildistada beebivaala graatsilist hüpet veest välja, ent oma silmaga nägime ja peame end kuningateks.

Et lühidalt kokku võtta see postitus (muuseas, kellele ei meeldi lugeda pikki postitusi ja tahab, et me kirjutaks kasvõi vähem, aga tihedamini soovitan twitterit) ütlen, et kõik on hetkel paremuse poole minemas ja sisseelamisperiood hakkab läbi saama. Siia tuleku otsust vähemalt mina ei kahetse. Liis ka ilmselt mitte.

A, natuke veel. Käisin üleeile rannas, Liis oli tööl, seega üksinda. Kaotasin oma ookeanisüütuse ja suhtun nüüd lainetesse täie tõsidusega. Kuna sellealased kogemused puudusid, siis üritasin teha kõike nii nagu tegi kutt mu kõrval. Kord hüppasin üle laine ja siis üritasin selle eest hirmsa hooga ära ujuda. Ühel korral hirmsast hoost ei piisanud ja laine sai mu niimoodi kätte, et peaaegu kaks meetrit mind oli peapõhjasjaladtaevapoole ja oli täielikult sõltuvuses laine suvast mind pilduda igas suunas. Väga põnev ent mitte reprodutseerimist vääriv tegevus.

Kuna meil on kell juba pool 2 ja teil on aeg varsti õhtust süüa siis lõpetan tänaseks.

Viin teie tähelepanu asjaolule, et naispoole tsenseerimine antud postituse puhul puudub, sest naispool sügas just minu kõrval kõhtu, ümises midagi ja keeras teise külje. Vajaduse korral täiendab homme.

Head isu ja järgmise korrani,

Jegor

nädal aega Ozis!!

Homme saab meil juba nädal aega elamist siin suurepärases riigis, mis pidi elukvaliteedilt olema Norra järel maailmas teine. Hakkame vaikselt sisse elama, ainus asi mis häirib on ilm – nagu Eestis septembris, hirmus!! Küsisin täna pangast, millal soojaks läheb, teller arvas, et peakski juba kohe-kohe minema. Meil on nimelt oma teller, kes teab meid juba ja küsib kuidas läheb. Täna elas ta raha väljastamisele lisaks ka meie tööotsingutele kaasa, küsis, kas juba leiame ja kuhu ja mida:) Mulle nii meeldib siinne teenindus! Isegi Jegor, kes varem eesti teenindusse neutraalselt suhtus (!!) ja arvas, et on igati OK teenindaja käest sõimata saada, on hakanud vaimustusse sattuma. Inimesed on Aussies eriti sõbralikud, vestlevad omavahel bussis (aegajalt), nt poes andis müüja Jegorile oma sõbra kontaktid, kes ehk meid tööle aidata saaks ja sarnaseid näiteid on palju. Aussied on avatud ja rõõmsameelsed.

Häid uudiseid on ka – täna sain töö:) ehk siis kolmandal päeval peale otsimise alustamist ja umbes kümnekonna CV laialijagamist käisin juba proovipäeval ühes jogurtismuutikohas. Kuna tipiga Austraalias nii helde ei olda kui USAs ja restoranitöö on väga tüütu (loe: olen laisk ja ei taha raskeid asju tassida), panustan mäki univormiga sarnanevas kostüümis frozen yoghurti müümisele. Ei, ärge muretsege, kõik on kontrolli all, univorm on roosa ja nunnu ja isegi mänedžer teatas mind sellega nähes, et pink’s your color:) Proovipäev nägi välja nii, et pidin jogurtikoha ees inimestele väikseid sampleid prooviks pakkuma, aga kuna külma ilma tõttu olid kõik inimesed toas, siis rääkisin lihtsalt tund aega mänedžeri Garyga juttu – Euroopast ja sukeldumisest ja surfamisest ja nende kaubamärgi müümise strateegiast. Saime kohe sõpradeks ja esmaspäeval on esimene tööpäev. Esialgu trainitakse töötajaid mõned päevad,  no ütlema lauseid, et “nothing artificial in our products” ja “99 % fat free”. Jegoril on homme esimene proovipäev ühes ägedas seafoodi restos ja laupäeval teine proovipäev ühes väga fancys restos, kus mänedžeriks on Väga Kuri Mees. Eks näeb siis, kumba ta saab/ tahab minna. Nüüd tähistame teemakohaselt väikese veiniga, kuna homme hommikul vara tuleb minna Responsible Serving of Alcohol kursusele, mis on kohustuslik kui tahad ettekandjana töötada. Maksis 70 raha, hirmus!

Otsustasime, et jääme elama 4 saksa tüdrukuga siia korterisse, mis on küll veidi kaugemal linnast, aga vastukaaluks leidsime üleeile jalutades, et rand on 10 min meist, suur park, matkamisrajad (haikimine, ei ole midagi pistmist eesti pori sees müttamisega, tegu on tsiviliseeritud inimeste spordiga – toim) ning imeilus Sydney vaade samuti. Elame nimelt ühes rikkaimas Sydney linnaosas, Vaucluse’is (kui keegi googlemapist vaadata tahab), Nicole Kidman pidi ka siin elama! Seni ei ole teda kahjuks veel kohanud. Aga kui kohtame, siis Jegor tahtis talt paluda, kas ta viitsiks meist pilti teha linna taustal. Siin korteris viibib päeviti lisaks saksa neiudele ka juudi noormees, kes meile korterit üürib. Ma ei tea, miks talle siin meeldib, igaljuhul on ta vist lausa rohkem siin kui päriselanikud, ainult ööseks läheb kusagile oma pessa ära. Jegor toonitab koguaeg, et mul on siin eriti tore – lausa kaks juudi noormeest. Ma jätan kommenteerimata. (Jegor: huvitav miks?). Saksa neiud on tegelikult väga toredad, kuigi meist natuke nooremad, on nad headest perekondadest, sõbralikud ja suht korralikud. Mul on lausa uus BFF tekkinud – Helga nr 1 näol (Alexa)!! See sõprus sai aga täna proovile pandud, kuna sain endale töökoha jogurtibaaris, mida ta juba ammu nillis. Praegu peab ta edasi burgerikohas steike küpsetama. Oh well.

Kuna Pacificul kusagil oli tsunami ja maavärin, siis on siin ka jube tuul ja mingi kahtlane madalrõhkkond, mille tõttu kõigil pea valutab ja on halb olla. Inimesed halva ilmaga eriti väljas ei käi, aga tegu on aastaajalise iseärasusega – kohe tuleb suvi ning Gary arvas, et nii külmast kohast nagu Eestist pärit inimesed hakkavad juba varsti seda Sydney kevadet taga igatsema. Eks paari nädala pärast ole näha. Loodan, et teil läheb Eestis kõik hästi, meil on kõik väga tore.

Ma pean nüüd minema, kuna Jegor pani oma kelneririided selga ja esitab sketchi teemal “Hello, Sir, What would you like to have today?” ja vein on ka vaja lõpuni juua. Musid, kallid, igatsen ja ootan külla!!

Liis kirjutas, Jegor tsenseeris.

4.päev

Tere,

kuna üks kummipeadest (ilmselt tartu oma) on kannatamatu ja sydney on piisavalt vapustav, et iga 8-kraadises Eestis (ilm.ee – toim.) vaevlev inimhing kadedaks teha, siis on ilmselt õige aeg rääkida meie seiklustest. Kuna meie lahkumine on piisavalt värske arm Sinu hinges, kallis sõber, siis ilmselt võin maha saada päris pika postitusega, kartmata, et sa selle diagonaalis üle lased. Nagu sa ilmselt teed alates ülejärgmisest postitusest..

Seda pealkirja kirjutades tuli mulle meelde kahe Eesti meelelahutaja Margna-Teedu ja Jõekalda-IceDogM-Kristjani paari hooaja tagune saade, kus nad võimaldasid inimestel trikke õppides raha teenida (oi kus tänapäeva majandusolukorras oleks sellesse saatesse tungi). Ja need inimesed pidid oma trikiõppimisnädalat filmima, alustades iga päeva sõnadega ESIMENE PÄÄEEV, TEINE PÄÄEEV and so on..aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis sellest, et teisipäeval hakkasime me Soome poole sõudma. Jätsime linnahalli nutvad emad ja Andrese (kes tahtis tegelikult ka nutta, aga üritas siiski kõigest väest ürituse testosterooni kõrgel hoida). Lindaline´i paat oli tol päeval ilmselt ainuõige valik. Vähemalt neile, kes armastavad ekstreemsusi või merehaigete inimeste üle muiata. Mina olen mõõdukalt mõlemat. Liis, khm. moreorless. Igaljuhul, mida rohkem Merilin lainetel hoogu sattus, seda rohkem kadus Liisi näost loomulik pale. Võibolla oli see tingitud sellest, et soomlase nägu on eestlase omast loomu poolest kahvatum ja me lähenesime nende riigile, aga seda ei oska täpselt kinnitada. Küll aga oskan kinnitada, et iivelduseni asi õnneks ei jõudnud, seega jäi mõistliku huumori piiresse.

Jõudes Soome, oli meil vastas mu ainus soome tuttav, Paula, oma väikese lapse ja veel väiksema autoga – twingoga. Nagu maailmarekordi teinud 18 noort ühes volkswageni põrnikas pressisime end twingosse meie 4 + kolm meie kohvrit. Uus twingo rekord oli sündinud.

Soomes öö veeta oli väga hea mõte, kuna võimaldas meil järgmine päev puhanutena edasi reisida. Samas nagu igas halvas on midagi head, siis on ka milleski heas, midagi halba. Umbes 20% minu garderoobist jäi Paula korterisse kuivama (sest loogiline ju, et viimasel minutil pakkides sattub kohvrisse ka mitteniivägakuivi riideid). Ent tühja sellest. Jõudsime Londonisse.

Heathrow on võimas. Kunagi Londoni kesklinnas jalutades märkasin, et kui taevasse vaadata, siis näeb vähemalt 6 lennukit üksteise järel pooleminutiste vahedega. Ja täpselt nii ongi, heathrow on iga lennukolledzi üliõpilase paradiis. Neid on igasuguseid, väikseid, suuri, värvilisi, värvituid. Igale maitsele, igaüks leiaks oma. Ja ka meie leidsime oma, aga enne elasime läbi kõige õndsama ja kohutavama tunde maailmas – see kui sulle pakutakse midagi, mida sul väga vaja on ja siis võetakse pakkumine kohe tagasi.

Heathrow´l tuli meil veeta kokku 8 tundi. Otsustasime, et Londoni kesklinn ei ole väärt meie ajakulu ega raha ja jäime lennujaama. Einestasime lennujaama kohta küllaltki peenes pRRantsuse kohvikus (krediitkaart on imeline asi). Muidugi prantsusepärast oli seal täpselt nime (café rouge) ja edith piafi taustamuusika jagu. Teenindajate poolaaktsendiga inglise keel tõi kiiresti mõtteis Pariisi Eiffeli Tornist alla ja tuletas meelde, millisest Euroopa osast me pärit oleme. Skandinaaviast otseloomulikult.

Kõht täis tulime idee peale otsida, kas äkki on võimalik teha check-in selleks ettenähtud automaadis. Ja ennäe, leidsimegi õige automaadi, ja avastasime check-ini tehes, et kõrvuti oli jäänud vaid kaks kohta. Kiired näpuliigutused ja võtsime need endale. Ümberpakkimine ja lennukitualetti riietumine, ning läksime kohvreid ära andma.

Ning siis see juhtus, British Airways, kes jagas lennukoodi Qantasega, oli hakkama saanud lendude ülebookimisega ja nüüd oli neil vaja reisijatest lahti saada. Selleks otsustas rikas firma pakkuda neile, kes on valmis oma lennu homse peale lükkama toitu, ööd hotellis ja 553 naela, mis kurssi arvestades on kuskil 10 000 krooni. Meie väsinud silmad muutusid vähemalt sama suureks kui jääaja oraval, kes tammetõru nägi. Mitteametlikel andmetel mõtles Liis juba kingades ja mina iPhone3gs-ides. Meie check-in vormistati lõplikult ja suunati teisele poole terminali BA infopunkti, mis pani kõik kingad ja iphone´id ühte suurde kasti ja sõitis sellest buldooseriga üle, säilitades seejuures ka briti viisakuse. Et 15 min jooksul väljus 3 lendu sydney´sse (kaks läbi bankoki ja üks läbi singapuri) tuli välja, et üle oli bookitud ainult singapuri oma. Eksituse tõttu saime meie runner-up auhinna – PRIORITY sildi meie pagasile. Hea seega, vähemalt jõudis kohale.

Lennust rääkida pole suurt mõtet. Mina kardan lendamist, Liis armastab jonnida. Kakskümmend tundi higiseid peopesasid ja väsimusest tingitud arenguvestlusi. Proovi järgi!

Aga kakskümmend tundi ja mõned respiraatoriga pilusilmikud hiljem me lõpuks jõudsime SYDNEY´sse!

Kuna Jegor käis terve septembri kinnisvaraturunduse loengutes, oli meil elamine muretsetud juba eestist. Tegelikult kuulub see au tibulinnule.

Elamise saime kesklinnast umbes 40 min kaugusel ühistranspordiga. Mõnus korter 3 magamistoa, 4 saksa tüdrukuga (ühegi nimi pole Helga – väike pettumus), suure elutoa, oma katuseterassijõusaaliga, kõigi mugavuste ja prussakatega. Kui sakslastega kooselu sujub päris kenasti, siis viimastega me veel harjume. Väidetavalt pidi neid süüa saama, aga diil on selline, et kui Alexa (helga1) ühe ära praeb ja ära sööb, siis teeb jegor ka seda. Seniks palun saata meile prussakatoitude retsepte.

Ajavahega kohanemine on ka vapustav asi. Sööd siis kui peaks magama ja magad, siis kui peaks sööma. Vaikselt hakkab paika tiksuma. Oman õnne omada maailma rangeimat äratuskella, see teeb ärkamise ühtlasi ebameeldivaks ja efektiivseks. Aitäh Liis!

Täna lubasime endale esimese linnaeksursiooni ja see pani meid seda linna armastama. A muideks, paljud teist saavad kesklinna sõita bussi,rongi või laevaga? ja seda kõike ühe kaardiga? edgaril oma kiirtrammidega on veel palju õppida…

Et homme on labour holiday lükkuvad meie suuremad tööotsingud teisipäeva peale. Aga kuna sydney´s tundub olevat omajagu semiumbkeelseid töötajaid, siis esialgse silmapilguga hinnates ei tohiks töö leidmine väga keeruline olla. Eriti meiesugustel uhketel, ilusatel ja võimekatel. ptüi ptüi ptüi.

A ja lisaks prussakatele, muudab meie korteri luksuslikuks ka see, et elame poolsaarel, mis on ümbritsetud ookeaniga ja lahega, meil on siin rannad ja mõlemal pool poolsaart imelised vaated linna ja ookeani peale. Ise me neid näinud veel ei ole, aga räägitakse, et on. Refreshi ülehomme galeriid.

Kuna 915 sõna on juba päris palju ja Liis väidab, et keegi ei loe seda, siis tõmban otsad kokku. Mingil määral peab salapära ka säilitama. Pidavat erutav olema.

Vaatamata sellele, et reede öösel leidsime oma vetsu põrandalt purupurjus pesus magava Louisa (helga2), kellel järgmine hommik vähemalt eesti rahva jagu häbi oli, oleme me olukorraga rohkem kui rahul. ja õnnelikud.

Häid talvemantleid teile ning last but not least : tänased sydney elmari tervitused lähevad mihklile, felenale, innale ja krissule,

Alati Teie,

Jegor (kirjutas) ja Liis (tsenseeris)

P.s. Vaata ka meie pildigaleriid

For international readers: please learn estonian or use google translator.

7 days to go…

Nonii.

On aeg oma kirjaoskused jälle tööle panna ja lükata hoog sisse sellele värskele ja veel ahjusoojale blogile. Kirjandite kirjutamise hiilgeajad on küll juba ammuses minevikus ja esseesid ilma plagiaadita põhimõtteliselt ei kirjuta, seega ootusi ärme hellita, eksole.

Nädal aega tundub küllaltki pikk aeg, ent toimetusi jagub küllaga. See väike asi nimega PIDU150-le inimesele võtab päris palju aega. Kuna eelarve on piiratud ja maagilised võimed puuduvad, tuleb kõik hoolikalt läbi mõelda, ent lõppkokkuvõttes ikkagist oma kätega teha (oma käte all pean silmas ka mitmete meie abimeeste käsi). Aga motoks “Ise tehtud, hästi tehtud” rühime siiski väga eduka ürituse poole.

Vahepeal sai tähistatud Aruküla tippjuristi sünnipäeva, mis möödus hommikuvihmale vaatamata edukalt. Paar illustratiivset näidet oleks siinkohal asjakohased:

Sünnipäevalaps Shelly (nimi muudetud - toim.)

Viieteistkroonine pilt

Pikemalt Sinu aega raiskamata ütlen, et oleme vaatamata eelseisvale 40h pikkusele reisile väga positiivselt meelestatud ja ei oleks palju öelda, et lausa põnevil.

Kui Sind huvitab, siis lahkume Teisipäeval, 29.septembril kl 17.00 Lindaline´i aerupaadiga, hoides pöidlaid, et Neptuun õnnistab meid vähemalt tuulevaikusega. Kui see soov ei peaks täituma, lubas Liis võtta õnnistamine enda peale ja lüüa 2009.aasta III kvartali ja ühtlasi ka senise inimkonna ajaloo iiveldamise (poliitiliselt korrektne väljend, ära lase ennast häirida ja loe: oksendamise) rekordi. Per aspera ad astra!

Seega, kui laupäevasest hüvastijätust ei piisanud ja tahad näha Jegori ema nutmas, oled oodatud ka 16.00 Linnahalli aerupaadisadamasse.

Kohtumiseni!