Uuel aastal
Tere armsad sobrad ja tuttavad!!
Kuna Jegor on kahjuks laisk ja ei viitsi uldse kirjutada, siis pean jalle mina uritama teid meie uudistega kursis hoida. Vahepeal on kirjutamisse vaga pikk paus tulnud, katsun siis nuud luhidalt ara raakida, mis meie elus olulist on toimunud. Panin galeriisse ka terve hunniku pilte, et saaksite ka visuaalselt ette kujutada, mida see elu siin Sydneys tahendab. Issand, selline tunne on, et ma ei oskagi enam kirjutada! Aga eks ma uritan, teie nimel! 
Olulisim uudis on vist see, et me kolisime ara saksa tiinekate juurest, mille ule meil oli vaga hea meel. Uus kodu asub 2 peatust metrooga kesklinnast ja tookohast ning see on vaike armas stuudiokorter, kus elame kahekesi. Monus!! Kolimine toimus joululaupaeval, niiet nendele teadmiseks, keda huvitab, kuidas meil kanguruliha kupsetamine laks – kahjuks jai see ara. Peale kolimist olime liiga vasinud ja otsustasime Bondi ranna aarsesse restorani jouluohtusooki nautima minna. Kaisime ka parast ranna aares laineid vaatamas – joululaupaeval!! Vaga imelik tunne oli igal juhul, uldse mitte nagu joulud. Ulejaanud puhad moodusid tool – aga ega me ei kurda, kuna puhade eest maksti nimelt topelt. Tool olime ka uusaastaool (pildid!!), kuid onneks ei sarnanenud see oo teps mitte tavalise toopaevaga, kuna koik hakkasid mingeid mustilisi (loe: ohtlikke) roosasid shotte nautima juba ohtul kumnest, ise samal ajal tootades, niiet kella kaheteistkumneks olime juba manedzeridega nii monedki tantsud ara tantsinud – restorani oli tehtud selleks ohtuks tantsuporand ja tellitud DJ. Vaga imelik oli naha, kuidas naised joulupuhade ajal kleidikestega ja pakapikumutsidega mooda linna ringi kaivad, sooja ilma tottu ei olnud joulutunnet ikka uldse! Austraalia naised kannavad uldse igal voimalikul ja voimatul puhul ilusaid kleite ja vaga korgeid kingi – jaa, isegi minu jaoks vaga korgeid – ja isegi need naised, kes teps mitte ei tohiks luhikest kleiti kanda. Koik tunnevad ennast lihtsalt oma kehas vabamalt. Sellistel kordadel on mul ikka vaga hea meel, et ma oma riietega tool pean kaima ja et meilt uksetudrukutelt pidulikel sundmustel kleite ja uldse ilus olemist noutakse – nii ei saanudki vaga aru, et aastavahetuse tool veetsin. Ja nii me tantsisime kella 3ni, kuni baar tasuta jookide valjastamine lopetas:) Koju joudes teatas unine Kadri, kes meil juba magas, et Liis, sul on roosa peavoru, mis vilgub (jah, selliseid mutse ja peavorusid peetakse Austraalias suurte tahistuste lahutamatuks osaks). Jargmisel paeval ei oleks kull ukski vagi mind vara voodist valja saanud, kui mitte mote 500-kroonisest tunnitasust:)
Joulude ajal kaisid meil kulas ja Kadri, Taavi ja Taaniel (pildid ka), mille ule meil oli vaga hea meel. Kuna meie uues kodus on range reegel, et majutada ei tohi rohkem inimesi kui uurilepingus ette nahtud, siis pidid kulalised igal hommikul lahkuma vaga varakult ja tulema ohtul hilja voi hiilima valja tagaukse kaudu kui majavalvur umbes parajasti WCs oli. Nuud on selle peale paris naljakas moelda, aga kui uusaastaool Taaniel kaduma laks, siis ei olnud see enam teps mitte naljakas, kuna ta ei saanudki valvuri tottu enam sisse ja pidi autos magama. Oh well. Muidu oli meil vaga tore – kaisime rannas ja ooperimaja ning teisi pohilisi vaatamisvaarsusi vaatamas, soitsime praamidega mooda Sydney lahte ringi ja vaatasime ule ka kohaliku punaste laternate districti – Kings Crossi. Imelik oli arutada, kuidas ikka meie elud nii erinevad – Kadri ja teised elavad vaikeses linnas (no oleme ausad – maal) Griffithis ning kaivad tool veinitehases, ning kuigi teenistus on hea, siis on ikkagi sealkandis vabaaja veetmise voimalused tunduvalt piiratumad. Samas elavad nemad toelist backpackeri elu – elavad suures backpackerite majas, kus inimesed pidavalt vahetuvad ja koguaeg on pidu ning voitlevad hirmsate austraalia putukatega. Samas olen ka lugusid kuulnud eestlastest, kes suure hurraaga down underisse tulevad ja lopuks farmi toole lahevad ning raha teenimise nimel mitu kuud autos elavad voi kelle jalad banaanifarmis niiskete ilmadega madanema hakkavad. Eks igauhe seiklus on ikka tema enda nagu – meie seiklused onneks piirduvad onneks ikkagi Sydney klubide ja randadega. Uldse on mulle Sydney linnana ikka vaga meeldima hakanud – ma ei tea palju kohti, kus oleks molemat – nii suurlinnaelu (shoppingud, festivalid, teatrid, ooelu – ikkagi 7 miljonit elanikku) ja samas poole tunni tee kaugusel kummekond erinaolist surfareid tais randa. Nuud on meil ka vaba aega palju rohkem kaes, kuna tood on nuud vahem ja reisiraha on suure rugamisega (no hea kull, poolteist kuud rugamist, aga ikkagi:) kokku kogutud, ja nii saame oma suurlinnaaega toeliselt nautida.
Panin ules ka pildid meie kulastusest Wildlife parki, kus lopuks koik pohilised Austraalia loomad ara nagime – ja eelmisel nadalal kaisime Sydney lahedal kohalikku vaatamisvaarsust vaatamas – Blue Mountainsites. Sinimaed asuvad 2 tunni kaugusel ja on sinist varvi eukaluptipuudest erituva auru tottu. Veetsime vaga toreda paeva magiradadel ja vihmametsas matkates ja alles hiljem kuulsime, et samal paeval oli uks 15-aastane poiss kanjonisse kukkunud ja surma saanud. Hirmus lugu. Uldse on siinkandis ohtlikud just loodusega seotud asjad – lained on randades tihti nii suured, et polvini vees kaib laine ule pea. Korralikku ujumist siin harrastada ei saa, vees toimub ainult lainetes huppamine – vastavalt laine suurusele siis kas ule laine voi laine alt labi. Spordist veel ka niipalju, et Jegor joudis lopuks eelmisel nadalal golfi mangima – ja oli vaga vaimustuses, juba otsib Eestis endale golfikaaslasi. Mulle piisab tudrukutega rannas coronade joomisest, heh:) Uldse on eelmised kaks nadalat vaga monusad olnud, kuna iga paev oli 35 kraadi ja rannailmad! Kaisime kokku lausa kolmes erinevas rannas, nii ei tudine ara ka. Ja veebruar pidi veel kuumem olema:) Monus!!
Homme tahistab terve Austraalia Australian Day’d, mis on nagu nende iseseisvuspaev, kuigi ega nad ju iseseisvad ei ole, alles eelmisel nadalal kais prints William Sydneys, ma ei olegi aru saanud. Igaljuhul on tegu suure rahvuspuhaga – loomulikult veedame meie selle tool (topeltpalga eest), aga samas on meie restorani korval Darling Harboris suur vabaohukontsert – esinema pidi austraalia superstaari voitja ning jalle on ilutulestik ka (neid oli joulude ajal iga laupaev niiet aastavahetuseks olime juba suhteliselt tudinenud;), niiet asi ei ole eriti hull. Hommikupoole lahme ilmselt harborisse mingit paatide voidusoitu vaatama, tundub age. Lahiaja plaanides on veel minna kalaturule – Sydney on vaga kuulus oma mereandide poolest ja me tahaks ka lopuks vahi ara proovida – mis naiteks meie restoranis on 95 dollarit, aga turul peaks ikka tunduvalt odavam olema. Ning ostsime endale ka Ooperimajja teatripiletid – parajasti on kaimas teatrifestival. Meie lahme vaatama Voltaire’i Optimisti jargi tehtud naidendit. Ja boonuseks on veel see, et teatritrupp, kes seda esitab on Sydney Theatre Companyst, mis on teater, mida juhatab Cate Blanchett oma abikaasaga!! Ajee, ma olen vaga suures vaimustuses ja ei joua ara oodata!! Sain teada, et sellesse teatrisse on voimalik minna ka backstage tuurile, ainult 8 dollari eest, see tuleb ka kindlasti enne lahkumist ara teha.
Uldse on meil veel enne lahkumist nii palju ponevaid asju teha, mu siinse parima sobranna, vaga toreda tsehhi tudruku, sunnipaev on tulekul ja meie restorani joulupidu (heh, esimesel veebruaril, aga no see on see restoranis tootamine), niiet 5 nadalat laheb kindlasti vaga kiiresti. Samas eks reis umber Austraalia tuleb ka kindlasti ponev-ponev ja ma ei joua seda ka ara oodata! Ah jaa – selline uudis on ka, et vahetasime umber oma tagasituleku piletid – 2 tunnise Singapuri peatuse muutsime 2nadalaseks:) Kuulsime, et Singapurist saab minna ka praamiga Kuala Lumpurisse, niiet suvel ootab meid Aasia seiklus. Eestisse jouame kusagil augusti keskpaigas. Arvatavasti:)
Hea kull, ega ma rohkem ei tuuta teid:) Loodan, et ikka koik selle kulma aja ilusasti vastu peate ja et rohkem rotveilereid ei leita ja et koigil koik uuel aastal ootustekohaselt ja veel paremini laheb!! Igatsen ja ootan jallenagemisi!
Musid-kallid!
Liis
