Kus on Liis ja Jegor?

Cairns´is.

Aga kuidas nad sinna said?

See on juba pikem lugu….

Et august välja saada, peab ronimist ikka algusest alustama.  Kuna auku kukkusime me 25.jaanuaril, mil täiendasime seda blogi viimati enne Cairns´i jõudmist, üritan alustada augu põhjast. Olen üritanud leida põhjust, miks me auku kukkusime või kes meid lükkas ja suudan välja tulla kõigest vabandusega, mille nimi on rutiin.

Esimesed kuud oli kõik ikka uus ja huvitav ning meie eludes toimus nii palju ja seda paljut oli tahtmine teiega jagada. Viimased poolteist kuud Sydney´s ärkasime (või ärkasin?) iga päev nähes tunneli lõpus valgust – 1.märtsi ehk päeva, mil asume väljateenitud puhkusele.

Kui see poolteist kuud lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et midagi erakordset selle aja jooksul ei juhtunud. Suutsin oma ühe varba eskalaatoril joostes ära lõhkuda ja tarbisime vist natukene rohkem alkoholi kui varasematel kuudel. Meie blogi tähelepanelikumad lugejad (ehk siis ilmselt meie mõlemi emad???), saavad hetkel aru, et tegemist ei olnud alkoholismiga, kuna tähelepanelik lugeja teab, et oleme valdava enamuse Austraalias veedetud ajast olnud karsklased.

Pooleteise kuu sisse jääb ka mu pokkeriturniiri võit. Kes teab, kes mitte, aga üritasin iga neljapäeva õhtu käia ühel $10-lise buy-iniga turniiril. Lõpuks õnnestus mul üks neljapäev ka teisi inimesi võita. Tegelikult jäin ma teiseks, aga minu peas on tegemist võiduga.

Nick´s Seafood Restaurant on nüüdseks ajalugu. (v.a. juhul kui me kuskil mujal tööd ei leia). Oleme kogemuste ja teadmiste võrra rikkamad. Kõige kallimaks neist peame teadmist, et peab õppima!õppima!õppima! Juhul muidugi, kui lapsepõlves ei sea endale eesmärki olla 40-selt kelner/joodik. Siinkohal palun vabandust nende inimeste ees, kes on oma ala professionaalid. Antud näide on toodud isiklike kogemuste põhjal.

Aga 1.märtsil asusime me teele.

Sydney-Melbourne..

..kuna minu hobiks on viimase aasta-kahega saanud lennukid (ja eriti youtube´i lennukite videod), siis pean mainima, et Melbourne´i lendasime me tuttuue Airbus 330-ga, mis oli tegemas oma esimest kommertslendu.

Maniakaalsete aviofoobikutele mõeldes mainiti seda fakti alles siis kui me Melbourne´is maandusime. Aitäh.

Aga Melbourne´ist siis. Tegemist on linnaga, mis on Austraalia suurlinnadest kõige parema mulje jätnud. Hästi planeeritud kesklinn ja Euroopalik miljöö.

Kes teab, kes mitte, aga üheks meie reisi eesmärgiks oli tutvuda siinse kultuuriga. Esimese viie kuuga sai selgeks, et siin riigis kultuuri ei ole. Noortele meeldib juua, naistele litsakalt riides käia, meestele neid vaadata ja juua oma stubbie´st õlut . Nädalavahetusti teevad mõlemad sporti või enamikel juhtudel vaatavad sporti. Joovad veel natuke õlut, võtavad õhtuks mäki take-away ja vaatavad veel sporti. Aegajalt käiakse kinos või klubides.

Muidu ei oleks sellisel elul viga midagi, ainult et vaimu see väga ei toida. Võibolla nii ongi lihtsam ja muretum igapäeva rutiinist ja muredest läbi saada, kes teab. Meiesugustel kultuursetel ja haritud ida-eurooplastel jäi vaim Sydney´s igaljuhul nälga.

Melbourne see-eest on Sydney absoluutne vastand. Linnas valitseb arhitektuur ja euroopalik miljöö. Tänavad on täis stiilseid kohvikuid, restorane ja poode. Kui lasta väga mõttel uitada, siis võib lausa tunda, et tegemist on riigiga, mida ei rajanud vangid ja mille ajalugu ulatub aastatuhandete kaugusele.

Mida peaksin kindlasti tegema kui lähen Melbourne´i?

Käima ära kasiinos ja minema Phillip Islandi tuurile . Melbourne´is on lõunapoolkera suurim kasiino.  Võime nüüd ametlikult kinnitada, et jah, on küll päris suur. Proovisime õnne ka ja nagu ikka, soosib õnn naisi ja blonde. Liisile +20, mulle -(jah, loe: miinus) üle viiekümne ja alla saja dollari.

Phillip Islandi tuur oli aga meie esimene kokkupuude Austraalia looduse erilisusega. Tee peal saarele nägime lambapügamisdemonstratrsiooni, toitsime väikeseid kängurusid ja hoidsime turjal madu. Siinkohal peab täpsustama, et julgust on tavaliselt meestel ja brünettidel.

Tuur tipnes sellega, kuidas päikese loojudes tuli veest välja ei rohkem ega vähem kui 1600 väikest kuni 20 sentimeetrist pingviini (ise lugesin), kes kõik oma urgudesse jooksid. Osasid ootasid urus pojad, teisi ei oodanud. Osad olid end meres väga paksuks söönud ja kõikusid liikudes ühelt küljelt teisele liigagi intensiivselt. Osad olid arglikud ja osad olid julgemad. Nagu meie tajusime nende kohalolekut, tajusid ka nemad meie kohalolekut. See tähendas aga seda, et arglikud pingviinid jäid enne valgust üksteise taha seisma ja ootasid kuni üks neist võtab julguse kokku ja jookseb läbi valguse. Natuke meenutas tüüpilisi eestlasi…ei noh, mis mina nüüd, mine ikka sina ees, Jüri…Õnneks igas grupis leidus vähemalt üks Jüri ja kõik pingviinid said aru, et on ohutu ja said kuivale. Pilukad ei saanud aga midagi aru. Kui igalpool on kirjas, et ära pilti tee, ehmatad pingviinid poolsurnuks, siis mida teeb üks harilik jaapanlane? Toob toast pikendusega lisavälgu oma kolmemeetrise objektiiviga fotokale. Natukene liialdasin, aga kurat õppige niipalju võõrkeeli, et teate et nou on nou ja kui noud ei ole, siis on jess.

Melbourne – Barossa Valley – Adelaide.

Selle umbes 1000km pikkuse vahemaa otsustasime ette võtta autoga. Selleks oli meil aega umbestäpselt nädal. Rentisime Melbourne´ist auto, mis pidi olema Hyundai Getz or similar. Õnneks oli similar ja saime 5-uksega Nissan Tiida. Vähemalt mahtusid meie kohvrid ära ja auto oli täis huvitavat elektroonikat. Sellega huvitav alles algas, sest tuli hakata huvituma, kust poolt autod tulevad ja kuspool mina olema pean.

Melbourne´ist sadakond kilomeetrit lõunaläände ehk edelasse jääb linn nimega Torquay. Sealt saab alguse maaliline Great Ocean Road. Õigemini on tegemist fotograafilise Great Ocean Road´iga, sest umbes paarisajast kilomeetrist on meil umbes tuhatkond fotot.  Aga see on seda enam kui väärt. Käisime ka ujumas rannas, mida arvasime olevat Bells Beach, ehk igaaastase profisurfivõistluse rannas. “Yummy” numbrimärgiga jäätiseauto ja suuremat mõõtu kohalik jäätisetädi hiljem saime aru, et tegemist ei olegi Bells Beachiga. Ujuma läksime ikkagist ja nagu hiljem kogesime, siis ega see Bells Beach nii eriline ka ei olnud.  Ööbisime esimese öö Lorne´i linna ühes kodukootud hostelis, kus lisaks meile oli ainult üks paar ja hostelis pikemalt resideeruv Pedro. Õhtustasime gourmet burgerit nautides ja läksime varakult magama.

Seda soovitan kõigil teha, kes Austraalias ringi kavatsevad sõita. Pimedaks läheb väga vara ja känguru steak´id hüppavad teedele. Kindlustus ka seda ei kata, mis on samas üsna loogiline – aja oma asju siis kui valge on ja maga kui kästakse.

Muideks meie reis leidis aset hooaja lõppedes, see andis meile ühe puuduse ja ühe eelise – Temperatuur oli madalam, aga inimesi oli äärmiselt vähe.

Nägime ära Gibsoni astmed, 12 apostlit, Loch Ard Gorge´i, The Arch´i ja The Grotto. Teel sinna põikasime ka majakaküla Cape Otway suunas, mis vanasti oli Austraaliasse suunduvate laevade üheks oluliseks kontrollpunktiks.

Ööbisime Warrnamboolis, mis tähistab Great Ocean Road´i lõppu. Tegemist oli meie esimese Austraalia backpackerite hosteli kogemusega. Double toas muidugi. Kõige hullem ei olnud. Linn oli ainult natuke kahtlane ja meenutas Tapat või Türi. Paar kahtlast baari ja kiirendavad tuunitud autod.

Järgmisel hommiul külastasime Flagstaff Hill Maritime Village´it ja sõime seal hommikust. Tegemist on väikese tiigi ümber ehitatud kunstliku vanaaegse külaga, kus Warrnambooli kohalikud pensionärid käivad vabatahtlikult linnaelanikke mängimas. Külal on oma preester, sepp, õmbleja, pank, sead ja lambad. Kuna Warrnambooli linnas ei ole midagi teha, siis seda linna soovitada kellelegi ei julgeks. Kui aga satute sinna, siis jääge ööseks ja minge hommikul merekülla hommikust sööma.

Edasi liikusime Port Fairy´sse, kus oli parajasti käimas laat. Kuna Sydney´st väljas on inimesed väga sõbralikud, siis meenutas laada meeleolu natukene hauka laata (kui läbustavad rullnokad välja jätta). Jälgisime ka maailmatunnustatud tänavamustkunstniku ja humoristi Nick Nicolase etteastet. Toetasime teda DVD ostuga.

Port Fairy´st lahkumisega oli aga üsna kiire. Tahtsime jõuda ööseks Angastoni, ehk ühte Barossa Valley 3-st linnast. 600km 4.5 tunniga + korduvate pissipeatustega – ärme unusta, ma olen siiski püsisuhtes, tundus realistlik kuni avastasime end keset 200km pikkust Coorongi rahvusparki ööpimeduses, kell 7. Punnitasime veel mõnikümmend kilomeetrit ja riskisime umbes 5 jänese eluga enne kui otsustasime vastutulnud küla motellis peatuda ja välja magada. Peaks mainima ka seda, et kilomeeter enne rahvusparki on meretoitude restoran, mille ees murul seisab umbes 5-kordse maja kõrgune lobster (ehk vähk).

Järgmine hommik sai mu kauaaegne unistus teoks ja …

…kui sind huvitab, mis sai järgmine hommik või mis oli mu kauaaegne unistus,siis loe meid uuesti homme, samal ajal, samal sagedusel, samas kohas.

JM.

~ kirjutas jegorjaliisaustraalias &emdash; 2. apr 2010.