Kus on Liis ja Jegor? vol.2
…järgmisel hommikul oli varajane äratus ja asusime teele Barossa Valley poole. Tegemist oli Jegori kauaaegse unistusega jõuda ühte Austraalia tuntuimasse veinipiirkonda.
Ja kui kellelgi tekib võimalus seda kohta külastada, siis soovitan soojalt. Barossa Valley koosneb 3-st väikesest linnast: Angaston, Nuriootpa ja Tanunda. Veidi eemal asub Lyndoch. Nende linnade vahele jäävad aga kümned kilomeetrid veiniistandusi. Suured gigandid nagu Jacobs Creek panevad lausa tee äärde sildi viinamarjasordi ja oma nimega. Väiksemad tegijad, hoiavad pigem raha kokku ja panustavad selle oma kvaliteeti, mis tagab teadjale veinisõbrale huvitavaid leide iga paari kilomeetri tagant.
Saabudes Barossasse, oli meil bookitud üks kahtlane pubi kohal asuv motell. Igaks juhuks põikasime turismipunkti, kust saime endale märksa meeldivama motelli Lyndochis. Meie reisi üht ilusaimat ööbimiskohta omas ja hoidis elujõulisena kohalik veinitegija. Magav tüdruksõber ja 2-tunnine degustatsioonijärgne vestlus hiljem olime Markiga leidnud ühise keele.
Üldiselt on Barossa Valley´t nagu ka head veini raske kirjeldada sõnadega. Nagu head veini peab proovima, peab ka Barossas ise ära käima ja ise aru saama selle koha võludest.
Kus mujal on võimalik pärast päev otsa degusteerimist minna kohalikku sööklasse, millel omanikuks saksa juurtega vanamemm, kes räägib sulle ümberkaudsete külade klatshi, ja enne kui sa lahkud, küsib, kust sina pärit oled ning pakub sulle võimalust kirjutada väikese lipukese peale oma nimi ja kinnitada see seinal olevale maailmakaardile märkimaks oma kodu. Ainult Barossas.
Mitukümmend proovitud veini ja paar päeva hiljem tuli Barossast lahkuda ja võtta suund Adelaide´i poole. Adelaide märkis meie esimese autoreisi lõppu.
Leidsime üles oma hosteli, panime asjad ära, tagastasime auto ja läksime linna avastama. Adelaide, mis oli täis tudengeid ja noori inimesi ei avaldanud sellist muljet nagu Melbourne ent jättis siiski positiivse mulje. 2 ööd Adelaide´is oli täiesti piisav. Kui keegi peaks sinna kunagi sattuma, siis soovitan külastada Gouger´i tänava hiinakaid. Hiina, Tai ja veelkord Hiina toit on Austraalias võitnud minu südame. Kunagi võitsid nad Liisi südame, nüüd ajavad nad Liisi südame enamasti pahaks.
Kodurahu huvides selgitame, et viimane lause on täis ilmselgeid liialdusi ja pärisolukord erineb kirjeldatust kardinaalselt.
Lisaks hiinakatele külastasime ka Adelaide´i botaanikaaeda, Austraalia Veiniinstituuti ja kahte muuseumi. Pärastlõuna veetsime peamisel ostutänaval, peamiselt vesistades. Tegelikult ei vesistanud midagi ja muutsime oma niigi ülekaalulisi kohvreid veelgi raskemaks.
Pärast kahte ööd Adelaide´is suundusime lennujaama, et lennata Perthi. Seoses sellega tuleb mul meelde, et unustasin Sydney lennujaamast rääkides mainida, et nägin (ma ütleksin nägiME, aga pr.Halling otsustas, et Marie Claire või Cosmo või misiganesmuupiltidegajamaonmidatasupermarketisttavaliseltostabjaloeb on huvitavam) Airbus 380-t, mis on maailma suurim kommertlennuk. Ja boy, oh boy, kui Airbus 380 tuleb nurga tagant välja, siis on teistel lennukitel umbes sama tunne, mis on hiinlastel, kui Jegoripikkune kelner nende lauda teenindama tuleb.
“You´re the king of the kings. When all other kings don´t know what to do, they come to you!” tunne oli kui seda nägin. (Felena saab aru küll.).
Sellest tulenevalt ka pilt lennukist.
Kui Teid huvitavad lennukid, siis guugeldage AN-225 või Antonov-225. See on mu eileöine avastus ja tahtsin seda teiega jagada.
Et teemast mitte kõrvale kalduda, siis Adelaide´ist lendasime Perthi, mis on ametlikult maailma isoleeritum linn ning mis asub Lääne-Austraalias. Lääne-Austraaliast teadsime ette niipalju, et tegemist on väga ilusa puutumata loodusega piirkonnaga. Perthist teadsime niipalju, et tegemist oli väga ilusa ja toreda linnaga, ent…
…kui tahad teada, milline Perth tegelikult on, siis lase Jegoril magama minna ja laadida oma irooniapatareid korralikult täis ning kliki meie blogil homme. Samal ajal, samas kohas.
P.s. Liis hoolitseb igapäevase illustratiivse täienduse eest.
JM.
