Kus on Liis ja Jegor? vol.3
Tere,
võtsin endale julgelt paaripäevase kui mitte öelda 11-päevase pausi kirjutamisest. Kuna peagi on oht, et kaotame taas interneti, siis võtan end kokku ja lõpetan vähemalt meie reisi ülevaate.
Nagu öeldud sai, lendasime Adelaide´st Perthi. Et Perth asub Austraalia läänekaldal, siis võttis lend päris mitu tundi aega, ent jäime ajamängus siiski võitjateks. Perthis on kell 3h vähem kui Sydneys. Ajavööndid siin riigis on tegelikult päris huvitavad. Näiteks Adelaide´is on kell pool tundi vähem kui Melbourne´is.
Perthi lennujaamast ostsime piletid shuttle bussile, mis viis meid oma hostelisse – Governor Robinson´s. (Kuna antud postitus tuleb enamalt jaolt positiivse iseloomuga, siis katsun kogu negatiivsuse välja valada postituse alguses). Kallid backpackerid, flashpackerid (rikkamad backpackerid austraalia keeles), kui te peakiste guugeldama järgmisi sõnu: cheap hostel in perth, cheap backpackers in perth, cheap accomodation in Perth või midagi taolist, siis VÄLTIGE (AVOID THIS PLACE – Governor Robinsons!) seda kohta.
Negatiivsus on tingitud sellest, et tuba mille saime oli sama suur kui mõne inimese riidekapp. Kohvrid laialilaotanud, tuli üle voodi ronida, et toa ühest otsast teise saada. Eelmistest klientidest oli päranduseks jäetud seebiliistakas ja jupp vetsupaberit. Kuna kohalik peremees üritas lõigata sealt kust võimalik, siis oli ka õhukonditsioneer sätitud automaatreziimile 17-07ni. Kui tagasiteel oma läänerannikuseiklustelt veetsime seal veel ühe öö, oli konditsioneer kl 20 tuppa jõudes väljas. Kontakteerusime omanikuga, kes ütles meile, et kuna tegemist on kontorivälise ajaga, siis ta vaatab, kas ta viitsib kedagi saata või mitte. Õhukonditsioneer pandi tööle. Ma käin juristiga.
Aga linnast siis. Olime kuulnud, et Perth peaks olema väga tore linn ja kõik kellega sellest juttu tegime ütlesid, et see peaks meile meeldima. Tegelikkus oli aga selline, et kui me kella 6 paiku hakkasime oma hostelist, mis asus hiinalinna vahetus läheduses linna poole astuma, siis olid tänavad inimestest tühjad. Ka südalinnas tekkis tunne nagu oleks kõik pommiplahvatuses minema pühitud. Sobivam näide oleks ilmselt Will Smithi viimane film I am Legend.
Päris tühi see linn siiski ei olnud. Tänavatel kakerdasid üksikud purjus aborigeenid.
Kuna varasem kokkupuude aborigeenidega meil sisuliselt puudus ( kui mitte lugeda Sydney turismiatraktsioonide läheduses Didjeridoosid puhuvaid turismiaborigeene) ja seetõttu ei olnud ka välja kujunenud selget arvamust nende suhtes, siis oli see mida nägime üsna shokeeriv. Aga selle teema juurde tulen hiljem tagasi.
Oma hostelis kohtasime ka ühte vähestest kaasmaalastest, kellega oleme reisi jooksul tutvunud. Nimeks Kerli ja ametiks matemaatikaõpetaja. Otsustas samuti asjad pakkida ja vaadata, mis riik see Austraalia on. Kuna tutvumise hetkeks olime veetnud Liisiga ninapidi järjestikused ca 300 tundi, siis oli väga mõnus vahelduseks suhelda ka kellegi teisega eesti keeles.
Kuna Perthi kesklinnas pole turistil suurt midagi teha, käisime järgmisel hommikul Cottesloe rannas Perthi lähedal. Plaanisime minna päevaks ka Rottnest Island´ile ent kuna kohaliku saare põhiatraktsiooniks on snorgeldamine ja seda on teadupärast kõige parem teha päikesekiirte abil, siis jätsime nende puudumisel selle reisi ära.
Kindlasti jäävad aga Perthist meelde suurpärane jaapani söögikoht, mis asub Barrack streetil ja algab Z-tähega ning Perthi uskumatult kõrged hinnad. Neile saime seletust alles siis kui tulime oma rannikureisilt tagasi ja istusime ühe väga haritud ja nutika taksojuhi taksosse, kes rääkis meile, et Perthi hinnad on kõrged sellepärast, et inimestele makstakse siin lihtsalt väga palju raha. Näiteks keskmine kaevuri palk on $146 000 aastas ehk umbes 130 tuhat krooni kuus. Kuna inimestel on rohkem raha käes, siis on ka kohalikel ettevõtetel põhjust neilt rohkem raha küsida, et neile rohkem raha maksta, et neilt rohkem raha küsida jne.
Samuti saime teada, et Perth on austraalia suurima pindalaga linn, see on maailma isoleerituim linn ja seal on rohkem autosid per capita kui kusagil mujal.
Pärast 4 ööd Perthis rentisime auto ja alustasime oma missioonreisi mööda Austraalia läänerannikut ülespoole. Missiooniks nimetagem seda kahel põhjusel: kilometraazi ja reisipäevade arvu suhe (3200/6) ning auto mark (Hyundai Getz).
Siit kohe nõuanne tulevastele Lääne-Austraalias reisijatele – ärge rentige endale Hyundai Getzi. Ärge jääge lootma, et kui rendileping ütleb Hyundai Getz or similar, siis saate similari. Kui Melbourne´is meil vedas ja saime similari, siis metsikus Lääne-Austraalias saime punase ferrari väiksema venna.
Ei soovita seda paaril praktilisel põhjusel: Austraalia teed on pikad sirged, ikka hakkab aegajalt igav ju ja mõtled, et vajutaks gaasipedaalile natukene rohkem. Kui vajutad natukene rohkem ja kiirusenäidik tõuseb 140-150 juurde, siis tekib selles autos tunne nagu see tõuseks iga hetk õhku. Teine arukas põhjus on see, et kui te Perthist välja saate väiksemle maanteele, siis lebab iga kilomeetri tagant üks känguru laip. Mina panustaks Hyundai Getz vs Känguru duellis iga kell kängurule. Samuti mahub Hyundai Getzi umbestäpselt 40 liitrit bensiini, mis ei ole just väga palju arvestades, et su järgmine tankla võib olla 200 km kaugusel. Läbi proovitud on ka see, et kui reisida kahe suure kohvriga, siis nad TEOORIAS mahuvad Getzi pakiruumi.
Seega sõber, kui kavatsed sõita outback´is või sarnaste tingimustega teelõikudel, siis varu igaks juhuks neljarattaveoline jeep ja suurtes kogustes vett.
Nägime ka paari autot, mis olid tee äärest 5 meetri kaugusel ja 2 meetri kõrgusel vastu puud sõitnud. Täpsustan, et viimases lauses puuduvad kirjavead.
Meie autoreisi eesmärgiks oli seatud Coral Bay. Sinna on Perthist umbestäpselt 1131km. Sõitsime selle maa läbi kahe päevaga. Tasub mainida ka seda, et öösiti Austraalia ja eriti Lääne-Austraalia teedel ei sõideta. Sellest saime aimu juba Barossasse sõites kui jäime pikas rahvuspargis pimeda peale ja kinnitust Kalbarrile lähenedes (koht kus me teel Coral Bay-sse ööbisime). Õnneks möödus meist mingil hetkel mingit sorti teehooldus jeep või patrull. Haakisime end oma väikese noolega tema sappa ja vedasime end 120km/h kiiruse juures kottpimedas Kalbarrisse. Siit taaskord üks väike nipp Austraalia teedel kogenematule juhile – pimedaks hakkab siin minema kella 18 paiku ja kottpimedus saabub kl 19. Nii et planeerige hästi oma aega!
Kalbarri nagu öeldud oli meie vahepeatus. Kuna ööbisime oma reisi ühes ilusamaimas motellis, siis nautisime varahommikust suplust motelli basseinis. Üritasime ka pelikane toitma minna ent tol hommikul polnud pelikanid piisavalt näljased et kohale tulla. Asusime varakult Coral Bay poole, kuhu jõudsime päikeseloojangu lõpuks. Oleksime ilmselt jõudnud ka varem, ent 10 km enne Coral Bay-d oli keset teed umbes 10-15 metsikut lehma. või härga. Siinkohal pean tunnistama oma bioloogilist võhiklikkust ja küsima, et kas metsikul lehmal võivad olla sarved? Igaljuhul tahan jõuda selleni, et härjavõitluse punasele lipule mõeldes ei ole ilmselt kõige targem tegu sõita sarvedega varustatud loomade vahelt läbi PUNASE autoga.
Aga etskae. Tuleb välja, et võitluses Getz vs Härg väljub võitjana Getz. Seda juhul kui tema signaal töötab. Meil töötas.
Kui nüüd keegi peaks kunagi guugeldama: Kuhu minna Lääne-Austraalias, siis loodan, et nad leiavad selle postituse. A Must-Do selles piirkonnas on Coral Bay ja Monkey Mia. Teisest natukene hiljem.
Coral Bay on kuurortküla. Aga selline, mis on raha poolt veel rikkumata. Siin on 2 toidupoodi, mille hinnad on umbes 30% kõrgemad kui mujal. Ka ainus tankla küsib 30% rohkem raha. Aga siin on ka piltilus paradiisirand ja korallid. Järgmisel hommikul ärkasime vara, üürisime snorgeldamisvarustuse ja läksime snorgledama. Nägime raisid, värvilisi ja suuri kalu. Nägime elus pärlit. Mis selle koha veelgi erilisemaks teeb on mõõnaperiood. Pärastlõunal taandub vesi nii kaugele, et piisab sõna ostses mõttes ühest sammust kui avastad end 6-7m sügavusel veest ja otse korallide kohal. Samuti ujuvad needsamad suured kalad sulle nii lähedale kui võimalik. Ekstreemsemaks muudab kogemuse asjaolu, et kõrvallaht on haide poegimiskoht.
Coral Bay´s oleks võinud veeta rohkemgi kui 2 ööd ja ühe terve päeva, ent kuna meie reisikava oli üsna tihedalt planeeritud, siis alustasime mööda rannikut laskumist ja meie eesmärgiks oli Lääne-Austraalia Must-Do nr.2 ehk Monkey Mia. Teel sinna peatusime kahes üsnagi huvitavas kohas…
Lüüriline kõrvalpõige: Tuli meelde asi, mis Liisi imestama pani selle reisi jooksul. Lääne-Austraalias sõites on umbes iga 100 km tagant kuivkäimlatega puhkeplatsid. Ja ma ei liialda kui ma ütlen, et KÕIK need on varustatud vetsupaberiga. Iseenesest väike asi, aga paneb elustandarditele mõtlema küll.
…üheks neist oli Shells Beach ehk rand, kus liiva asemel olid pisikesed merekarbid. Ja niimoodi terve ranna ulatuses. Loodetavasti räägivad pildid enda eest.
Teine huvitav koht oli rannajoon maailma vanimateks elusolenditeks peetavate stomatoliitidega. Tegime seal juttu ka kohaliku poe-karavanipargi-külapidajaga, kes ütles, et detsembris oli neil kuskil 50 kraadi sooja. Tol päeval oli vist 40+ ning jalutuskäik stomatoliitideni ja tagasi võttis meil vähemalt paar kilo kaalust alla.
Õhtuks jõudsime Monkey Miasse, kus heitsime varakult magama, et veel varem üles tõusta. See reis oli üldse mõnus, sest kuna meil tuli autoga reisida kokku 2 nädalat (mõlemad autorendid kokku) ja kuna sõita sai ainult valges, siis võtsime päevast maksimumi ja läksime magama umbes 21-22 paiku, et ärgata äratuskellata kell 6-7.
Monkey Mias ärkasime vara, sest iga päev juba viimased 40 aastat on selle väikese kuurortlinnakese randa tulnud delfiinid, keda kuurortis töötavad vabatahtlikud toidavad. Midagi sellist polnud me varem näinud ega kogenud – delfiinid tulid meist 1-2m kaugusele umbes 40-50cm vette. Kuna nad käivad oma tasuta lõunaid saamas iga päev, siis on kohalikel delfinoloogidel igale delfiinile ka nimed välja mõeldud ja vastavalt nende uimedele ja lastele tuntakse need ka ära. Vanasti lubati delfiine ka katsuda, ent kuna tegemist on metsikute delfiinidega, kes inglise keelt ei valda, siis sai viimase miskommunikatsiooni tagajärjel tehtud 36 õmblust. Arusaadavatel põhjustel on nüüdseks nende katsumine keelatud. Siiski kui sul veab ja sind rahva seast välja valitakse õnnestub sul delfiinile kala suhu pista. Seekord soosis õnn väikeseid blondiine.
Kui delfiinide toitmisest vaimustuse lakke löömiseks ei piisa, siis on võimalik alati ümber keerata ja näha enda selja taga pelikani poseerimas. Kindel värk on see, et vähemalt pooled pilukad lausa lendavad tema poole oma 7-meetriste objektiividega. Kannatlikud inimesed ootavad kuni pilukad peletavad pelikani vee äärde ja teevad siis temaga pilti.
Ja kui sellest on veel vaimustuse elavadamiseks vähe, siis mine jaluta kuurordi majade vahel ja vaata, kumb rohkem kardab, kas sina või kaks vastu kõndivat emu.
Lisaks Monkey Mia fauna võludele on siin võimalik rentida ka erinevaid veesõidukeid ning minna igasugustele tuuridele. Meie läksime integreerunud aborigeen Darwin Campbelliga ehk Capes´iga bushwalki tuurile. Capes´i näol on tegemist täielikult inglise keelt valdava aborigeeniga ja ühe väga karismaatilise inimesega. Kuna tegemist oli madalhooaja lõpuga, siis olime me ainsad jalutuskäigust osavõtjad ning kogu Capes´i tähelepanu kuulus meile. Jaltuskäiku alustasime me kuurordi kõrval asuvatest põõsastest, mille marju Capes meile maitsta andis ning rääkis kõrvale, et need sisaldavad suures koguses C-vitamiini. Kõrval oli täpselt samasugune põõsas, täpselt samasuguste marjade, täpselt samaguste lehtede ja okstega. Seda meie jaoks. Tegelikult oleks selle söömine meid umbes poole tunniga tapnud.
Capes tutvustas meile oma maad Gudadaguda´t (kahe vee vahel asuv maa) ja rääkis oma isa maast – Malganast (oma maast rääkides pidas ta silmas mitte austraaliat, vaid sealset aborigeenide piirkonda) ja oma ema maast – Nandast. Õpetas meile oma keelt ja kultuuri. Näitas meile, mis taimi on hea süüa ja mis taimedest hea ravimeid teha.
Lubasin, et tulen tagasi aborigeenide teema juurde. Tänu Capes´iga veedetud pooleteisele tunnile muutus meie seni peamiselt Perthi negatiivsele kogemusele põhinev arvamus sellest rahvast. Abroigeenide alkoholi- ja igasugune lääne-maailma “ägedate” asjade sõltuvus tuleneb nende genofondi puudulikkusest. Et väga paljude tänapäeva aborigeenide vanemad elasid veel põõsas ja tulid põõsast välja alles möödunud sajandil, siis puuduvad neil ka vastavad harjumused nagu tööl käimine või oskus end riietada. Austraalia valitsus ei aita oma annameaborigeenideleraha programmidega sellele samuti kaasa (ilmselt jagatakse raha süütundest aborigeenide väärkohtlemise pärast riigi minevikus). See, et aborigeenid ei kanna korralikke riideid, vaid seda mis juhtub ehk enamasti adidase spordirõivaid (adidasele ehk mõni turundusnipp?) ei ole mitte nende maitsetuse vaid selle tagajärg, et nende vanemad elasid alles hiljuti põõsastes alasti. Ka nende valjuhäälne suhtlemine on osa nende keele foneetikast, kus lähtutakse põhimõttest, mida kiiremini ja valjemini seda parem.
Mis peamine, Capes õpetas meile, et maad tuleb austada – iga kord kui astud kellegi teise maale võta selle maa liiva käte vahele ja tutvusta ennast, sest maa räägib sinuga ja maad tuleb kuulata. Maa ütleb sulle, kus on söök ja kuhu teha oma onn. Maa ütleb sulle, kust ja millal on mööda läinud potentsiaalne steik – känguru, emu või siil või millised marjad on küpsed, et neid süüa.
Meie bushwalki poole peale jõudes olid meie ammuli suud saavutanud oma rekordilise madala kui Capes küsis: Kuulge, kuidas teil seal eestis pärast nõukogude liidu lagunemist ja euroopa liiduga ühinemist elu on? (et enamik austraallasi seostab sõnaga Estonia kive, kanepit või aasiat, siis on see väga kõvasti üle keskmise küsimus).
Kokkuvõtteks võib öelda, et veetsime Capes´iga oma Austraalia reisi ühed õpetlikuimad poolteist tundi ja olime väga rahul oma valikuga.
Edasi sõitsime hommikust sööma kõrvalasuvasse linna Denham, kus proovisime hai liha. Meie ootustele vastavalt ei olnud selle toiduahela tippu kuuluva kala liha eriti hea maitsega. Meie mälestusse jääb too hommikusöök aga tänu sellele, et oma sööki mugides nägime emu, kes kõndis rahulikult üle tee mere äärde, vaatas, mis täna mere peal toimub ja aru saades, et suurt midagi, kõndis uuesti üle tee ja võttis suuna kaubanduskeskuse poole. Selliseid hetki näeb ainult Lääne-Austraalias.
Kõht täis asusime teele Kalbarrisse, kuhu seekord jõudsime enne päikese loojumist. Nautisime taaskord meie basseini ja läksime restorani oma 1.aastapäeva tähistama. Jah, lugesite õigesti, meil täitus aasta.
Et samale päevale langes kokku ka mu ema juubel, siis loodetavasti on galerii tõestuseks sellest, et vaatamata vahemaale mõeldi tol päeval tema peale ka Austraalias. Klaasi tõstsime igaljuhul mõlema sündmuse terviseks.
Restoraniskäiku ei saa ka mainimata jätta, sest maitsesime kuulsat OZI TRIOT ehk känguru, emu ja krokodilli liha. Üllatuslikult oli kõige kurjem neist ka kõige maitsvam neist. Emul ei olnud ka midagi viga, ent känguru liha valmistas natukene pettumust. Asja võib põhjendada ilmselt Capes´ilt õpituga, nimelt on olemas 2 tüüpi kängurusid: hallikad ja punakad. Hallikaid on rohkem ja nad maitsevad halvemini. Sellepärast aborigeenid näiteks jahivad ainult punaseid. Samuti proovisime ka Morton Bay Bugs´e (guugeldage, et aru saada, mis need on), mida peaks saama ainult austraaliast ja mis meenutavad vähki, ainult et on magusama lihaga.
Tänu eelmise õhtu veinile ja Monkey Mias juba nähtud pelikanile otsustasime Kalbarri pelikanide hommikusöögilauast puududa ja magasime kauem ning käisime taaskord basseinis ujumas.
Asjad pakitud läksime kanuuga sõitma. Nüüd tähelepanu need, kes lähevad kanuuga sõitma. Kui teile öeldakse, et ärge väga kaugele pärivoolu sõitke, sest kui tuleb tuul, siis on sealt väga raske tagasi aerutada, siis palun kuulake sõna. Eriti kui avastate oma paariskanuust meisteraerutaja Liis Hallingu, kes jättis oma aerutamisraamatu pooleli pärast peatükki “pane aer vette”. Nalja oli garanteeritud enam kui rubla eest.
Kanuuga sõidetud, hommikusöök söödud, veetsime tunnikese rannas ning käisime ära Red Bluffi künkal ja asusime teele Cervantes´sse (ehk ühte väikesesse hispaania tänavanimedega linnakesse). Cervantese peamine vaatamisväärsus on sellest kümmekond kilomeetrit eemal asuv Pinnacles. Kuna ma ei oska selle kirjeldamiseks leida muid sõnu kui liivast väljuvate kivikamakate kogum, mis on sellise uskumatu koha jaoks uskumatult labane, siis vaadake parem sellest pilte. Kuna Pinnacles´sse peab jõudma päikeseloojanguks, siis ei jõudnud me läbi põigata Murray River provintsist ehk Austraalia mandril end iseseisvaks kuulutanud maalapist. (meenutab natukene Family Guy´st Peteri maad Petoriat).
Järgmisel hommikul asusime tagasi Perthi poole ja et panna i-le täpp, siis sõime hommikust ühes väikses külas enne Perthi. Ja et täpp i-l ikka kinnistuks, siis otsustasime sõita 110 km/h alas 122 km/h kiirusega ja saada 150 dollarit trahvi. Seda hommikut täiustas veel enam Perthis aset leidnud rattamaraton, mille vältimiseks ei piisa kui karjud GPS-i hääle Jüri peale, et SA OLED SIIN JUBA 3 KORDA OLNUD !!!
Ja et muuta asi veelgi huvitavamaks, siis sõitnud läbi 4495km meie 4500km koguteekonnast rendiautoga (k.a Melbourne´st Adelaide) keerasin kogemata valele teerajale, kust tulid auto hirmsa hooga meile vastu selle asemel, et meist kaugeneda. Oh seda nalja!
Naasnud asjaolude sunnil samasse kohutavasse hostelisse puhkasime end välja ja läksime uue sõbra Kerliga Perthi eeslinna Fremantle´sse. Nüüd kui keegi teile kunagi ütleb, et Perth on ilus ja armas linn, siis tõlgendage selles lauses sõna Perth sõnana Fremantle. Ja ööbige kindlasti Fremantle´s ja mitte Perthis. Jalutanud sealses turuhoones ja mööda kohvikuid täis tänavaid ning vaadanud ära mõõganeelamisetteaste naasime Perthi et külastada veelkord oma lemmik Jaapani toidukohta ja minna Perthi vaaterattaga sõitma.
Ent järgmisel hommikul tuli Lääne-Austraaliaga ja Kerliga hüvasti jätta ning sõita lennujaama, et lennata Alice Springsi. Ütlus pärast meid tulgu või veeuputus sobiks hetkel nagu rusikas silmaauku, sest…
…kui tahad teada miks siis tule homme tagasi. 3 tundi ja ligi 2600 sõna hiljem lähen magama ja vihkan kaasajatehnoloogiat, mis ei salvesta asju kui ta kinni jookseb ja sunnib sind veetma ka 3.tunni rekonstrueerides seda, mida olid just unise peaga loonud.
Head ööd,
JM.
