Kus on Liis ja Jegor? vol.4 (ehk ringreisi viimane postitus)
Sattusin hiljuti lugema Edgar Savisaare blogi ja olen veendunud, et oleme Etsi näol saanud oma blogile väärilise vastase. Ilmselt pidi keskkoolipoiss Edgar kunagi keskkooli lõpus valima, kas minna õppima tasuta ülikooli kohal poliitikat või tasulisel kohal kirjandust ja luulet. Et Edgaril raha väga ei olnud, siis otsustas saatus tema eest. Tulemust näeme tänapäeva Tallinna linnas. Õnneks on infotehnoloogia Edgari lapsepõlvest saati teinud läbi suure(d) hüppe(d) ja nii on ka austatud linnapeal võimalik oma mõtteid ja sõnu blogi näol massimeediasse levitada. Valijaid ta sellega juurde ei võida ja parteiliikmeid ka ilmselt mitte, see-eest tasuta meelelahutuse eest hoolitseb küll.
Meie blogil on aga aeg kokku võtta meie suure reisi viimane etapp ehk Uluru (Ayers) Rock´i tuur. Asusime Perthist väikese Boeing 717ga (mis muideks statistika järgi on viie maailma ohutuma lennuki hulgas) teele Alice Springs´i. Ära tuleks mainida ka fakt, et sel päeval, kui teele asusime tuli Perthi ka eelmises postituses mainitud „veeuputus“, mis tõi linna põlveni vett ja palju häda.
Meid see aga ei huvitanud, sest maabusime Alice´is ja rühkisime lennujaamast välja kui kohtusime kurikuulsate kohalike kärbestega.
Siinkohal peaks ära mainima, et mitte ainult Alice´is vaid terves Austraalias on erilised kärbsed. Erilised selles mõttes, et nende IQ on võrreldes nende Euroopa kolleegidega märksa kõrgem. Kui Euroopas maandub kärbes su põsel ja sa ta käeviipega maandumisrajalt taas õhku saadad on ta piisavalt rahul ja lendab üldjuhul minema kedagi teist tüütama. Austraalia kärbes aga teeb 180 kraadise tiiru ümber sinu ja maandub üldjuhul su vastaspõsel.
Alice Springs´is need reeglid, aga ei kehti. Kehtib ainult üks reegel – mida rohkem, seda uhkem. Kohe kui astud julge sammu lennujaama konditsioneeritud õhuga hoonest saad endale külge sõbrad, kes ei ole nõus mitte mingi hinna eest lahkuma. Asi läheb M Ä R K S A hullemaks kui otsustad Ayers Rock´i tuurile minna ja hakkad seal ringi hakkima. Seega kui seisad lennujaama poes ja näed 7 dollari ja 50 sendi eest müügil kärbsevõrke pea katmiseks, siis ära võta seda kui laristamist, vaid pigem kui investeeringut.
Alice Springsi hostel Alice´s Secret oli meie reisi kõige odavam majutus. 65 dollarit öö. Ekstreemsused hinna sees. Tegemist on ilmselt maailma kõige väiksema ja kõige kodukootuma hosteliga. Ent sõna „kodukootu“ ei ole alati positiivse tähendusega. Teinekord võib see tähendada seda, et jagatavad dušširuumid ja tualetid ei oma välisust. Välisukse mitteomamine ei ole iseenesest alati negatiivse tähendusega. Kui aga väljas möllavad sõrmesuurused rohutirtsud ja mõõdukalt hirmutavad ämblikulaadsed omandavad kõik lahtiste ustega eurostandarditele mittevastavad ruumid vägagi negatiivse tähenduse.
Kuna peatusime seal vaid ööbimiseks minnes ja tulles, võib öelda, et veetsime need kaks ööd minimaalsete kadudega. Kui mitte arvestada Cairns´is minema visatud kohvrit ja riiete pesemisele kulunud raha, sest vahepeal 3 päeva hostelis hoiul olnud kohvrisse ehitas oma kodu üks rase ämblik, kelle rasedus leidis oma kulminatsiooni teel Cairnsi, mille tagajärjel oli kohver sunnitud adopteerima sadakond väikest ämblikulast. Ühehäälselt andsime kohvri adopteerimiseks prügimäele.
Ent tagasi Alice Springsi juurde. Kuna Ayers Rock asub Alice´st paarisaja kilomeetri kaugusel asusime varakult teele. Kell 6 ootasime hosteli ees oma bussi, mis saabus hoopis kell 6.25 ja oli tegelikult veoauto põhjale ehitatud buss.
Kuna valdav enamus tuuri kirjeldusest on positiivse iseloomuga, siis mainime ära ka tuuri korraldaja nime Connections. Soovitame.
Et olime (siinkohal ME=LIIS) üsna skeptilised Uluru tuuri kohapealt (peamiselt seetõttu, et meie eelarve ei võimaldanud meil distantseeruda harilikest backpackeritest ja ööbida hotellis), siis olid esmamuljed meie reisiseltskonnast väga rahustavad – enamik inimesi olid meist vanemad ja osad isegi pealtnäha liiga vanad (nagu hiljem selgus oli tegemist bloody fit grandma´de ja grandpa´dega).
Ka Liis oli äravõlutud, sest kõik tuuril osalejad said endale kingituseks matkapadja.
Teel Uluruni tegime kaks vahepeatust. Aborigeenide kunstigaleriis ja kaamelifarmis, kus saime sõita kaameliga ja paitada kodustatud dingot. Muideks kaamleid on Austraalias väga palju. Kunagi toodi neid Aafrikast sisse, et aretada kohalikud liigid. Impordi tulemus on aga see, et nüüd elab neid Austraalias hinnanguliselt miljon ja riik subsideerib heameelega neid, kes nad maha laseks ja nendega midagi ette võtaks. Kahjuks jätsime kaamlilihaburgeri proovimise vahele, seega ei oska hinnata kui palju sellel pealtnäha heal äriplaanil edu oleks.
Jõudnud kohale Ayers Rocki lähedal asuvasse Yulara resorti (kus asuvad kõik hotellid-kämpingud) tutvusime oma ööbimisplatsiga, kuhu olid püsti pandud permanentsed telgid kahe voodi ja vändatava laualambiga igas ühes.
Asusime ühiselt lõunat valmistama. Peab mainima, et pole kunagi ühelgi tuuril näinud nii hästi läbi saavat ja koos toimivat gruppi, kui oli meie oma. Võib öelda, et oli oma tuuri ajastuse ja valikuga pannud sajakümnesse. Ka ilmaga vedas, sest vaatamata sellele, et Austraalia outback, mis harilikult on punane oli meie visiidi ajal käesoleva aasta erakordse vihmasaju tõttu erkroheline ja vaatamata sellele, et teisel ööl sadas Kings Canyoni lähistel tohutult vihma, mis ähvardas, et Canyoni juurde jääb üldse minemata, soosis ka ilmataat meid sajakümnega.
Kõht täis asusime teele Uluru juurde, et võtta ette jalutuskäik ümber kivi. Terve tiir on 10km pikk, ent neile meist, kes ennast 35 kraadise ilma käes praadida ei tahtnud pakkus meie giid-bussijuht-kokk Jason võimalust sõita esimesed 5km bussiga ja siis teistega ühineda. Nii me tegimegi.
Unustasin mainida ka seda, et enne Uluru juurde jõudmist külastasime ka aborigeenide kultuurikeskust, mis tutvustas kohalike aborigeenide elu- ja ajalugu.
Kivi otsa ronimine oli tol päeval suure kuumuse tõttu keelatud, mis on iseenesest täiesti mõistlik, sest nagu galeriist näha võite on tegemist VÄGA järsu tõusuga. Meie giidki oli selle läbi teinud ainult 1,5 korda, loobudes teine kord vigastuse tõttu poolel teel. Päris paljud on sealt ka alla kukkunud, kui ei eksi, siis 37-38 ringis. Ilmselgelt pehme maandumine see ei ole ja suurt lootust ellu jääda samuti mitte.
Kuna aborigeenidele sümboliseerib kivi püha (täpsemalt peeti selle juures igasuguseid rituaale ja tseremooniaid ning saadeti noored poisid selle juurde kuude kaupa istuma ja „mehistuma), siis ei meeldi neile kui inimesed selle otsa ronivad. Iseenesest täiesti loogiline, sest kuidas meeldiks inglismaa protestantidele või prantsusmaa katoliiklastele kui keegi nende kirikutel roniks?
Ajaloo tõttu ei ole aborigeenidel aga muud valikut kui seda lubada – 80ndatel anti aborigeenidele nende maad tagasi ent valitsus sõlmis sellise leppe, et järgmise 99 aasta jooksul on Uluru kivi avalikkusele avatud. Samuti rahastas valitsus ka kultuuripargi ehitamist ja rahastab pargis töötavate rangerite tasustamist.
Öeldakse, et Ulurul ronimine või sellest tükikese kaasa võtmine tekitab inimestele õnnetust. Uskuda seda või pidada seda müüdiks, aga kultuurikeskuses oli paks raamat, mis sisaldas vähemalt paarsada kirja, kus inimesed üle kogu maailma palusid vabandust ja saatsid kive tagasi neid tabanud ebaedu tõttu.
Ümber kivi jalutatud asusime kiirelt vaateplatsile, kust kõik tuurid Ulurut päikeseloojangus vaatavad. Nagu piltidelt näha võib, siis muudab kivi päikese loojudes tõesti värvi ja muutub tumepunakaks. Ja nagu piltidelt näha võib, siis valisime sellise tuuri, mis tegi väsinud haikijatele meeldiva üllatuse ja pakkus šampust ja snäkke, et muuta see once in a lifetime kogemus veelgi erilisemaks.
Päike loojunud sõitsime tagasi oma kämpingusse. Käisime pesemas (siinsed vetsud-duššid olid küll samuti avatud ustega, ent sinna wildlife väga ei kippunud, kui siis välja arvata naiste vetsus laulnud lind ja üks kaks poolemeetrist sisalikku keda ringi hiilimas nägime).
Kuna pimedas hakkavad loomad liikuma, siis ütles giid, et me ei kannaks endaga toitu kaasas kui väljas liigume. Dingod on siin ohutud. Võin seda ametlikult kinnitada, sest kui läksin õhtusöögi ajal köögitelgist õue telefoniga rääkima nägin metsikut dingot meie telkide ümber nuuskimas. Ilmselt sai ta aru, kumb meist suurem on.
Järgmisel hommikul tuli ärgata, pesta, pakkida ja süüa enne päikese tõusu –seda selleks, et jõuda tõusu ajaks vaateplatvormile kust näeb nii Kata Tjutasid (ehk Olgasid) kui ka Uluru kivi. Siinkohal mainiksin jälle kärbseid, kes päikesetõusuni magasid aga niipea kui esimesed kiired paistma hakkasid oli ka kärbeste uni häiritud, sellest tulenevalt olime ka meie häiritud. On ju loogiline, et kui kärbseid ei ole, siis jätad kärbsevõrgu bussi, mis asub poole kilomeetri kaugusel. Päikesetõus ise oli aga vaatama mõnele pilvele väga imeline.
Päeva raskem osa oli aga alles ees – matk läbi Valley of the Windsi. Tegemist oli väga tuulise ja mägise teekonnaga. Ent vallutatud ta sai ja tõestusmaterjal sellest asub galeriis. Peab ära mainima ka selle, et sellel matkal nägime ka metsploomipuud, mille viljad maitsesid küll head, ent mitte nii head kui päris ploomid.
Sealt edasi liikusime oma uude ööbimiskohta, mis asus Ulurust paarisaja kilomeetri kaugusel. Tee peal pildistasime soolajärve ja tegime varajast ärkamist tagasi. Nagu öeldud, siis outbackis on palju kaamleid. Nii ka meie järgmise telklaagri juures oli väike kaamelite farm koos väikeste beebikaamlitega.
Järgmisel hommikul asusime samuti varakult teele Kings Canyoni poole. Kings Canyonist meil kahjuks pilte eriti pole, sest võtsime Uluru tuurile kaasa ainult ühe fotoka ja Kings Canyonil oli meil võimalik valida, kas teha 3-tunnine ja 5 km pikkune jalutuskäik üle kanjoni või pooletunnine jalutuskäik kanjoni jalamil. Nii üldgrupp kui ka eestlaste grupp jagunes pooleks. Fotokat pooleks jagada ei saanud, seega jäi see alla. Kusjuures kanjoni matka kõige raskem osa on esimene küngas, mille nimi on „Heart attack hill“. Pooled nendest vanaemadest ja vanaisadest kappasid sellest üles kiiremini kui mõned teismelised ja ei teinud teist nägugi kui nad tipus olid.
Tegin isegi selle matka läbi ja jäin väga rahule. Nägime ühte meetripikkust sisalikku ja 3-4 väiksemat. Samuti käisime ujumas kanjonis asuvas järves, mis oli tolle päeva üks värskendavamaid tegevusi.
Sealt edasi asusime aga kruusateele, mis viis meid Hermannsburgi, kus kehtib kuiv seadus – see tähendab, et alkoholi ei tohi olla isegi mitte kaasas. Teepeal nägime mitmeid metsikuid hobuseid ja ka puud, millele möödasõitjad olid igasugust rämpsu riputanud. Paremat kohta grupipildiks oleks raske leida olnud.
Edasi löödi grupp pooleks ja need, kes olid 3-päevasel reisil asusid tagasi Alice Springsi. Meie olime osa sellest grupist. Jõudnud tagasi hostelisse saime tagasi oma hoiul olnud kohvrid ja ka võtme meie toale. Õigemini meie bussile. Just. Selle hosteli parim tuba ja ilmselt ka kõige põnevam ja puhtam tuba oli buss. Vaadake galeriid. Järgmise päeva veetsime külastades Alice Springsi kümneid kunstigaleriisid ja hakkasime isegi aborigeenikunsti kogujateks.
Pärastlõunal istusime aga taas Boeing 717 peale (mis oli endiselt üks ohutumaid lennukeid maailmas) ja asusime teel Cairnsi poole.
Kuna viimased kümme tuhat sõna tulid Jegori näppudest, Cairnsist kirjutab edasi Liis.
Kokkuvõtteks ütleksin, et jäime oma kuupikkuse ümber Austraalia reisiga igati rahule ja tõdesime, et 5 kuud töötamist Sydney ühes kiireimas ja närvilisemas restoranis oli seda igati väärt. Tehke järgi!
