Kaks kuus Cairnsis
Nüüdseks oleme siin troopikas resideerunud juba kaks kuud, millest enamuse oleme veetnud töötades. Märtsi lõpul Cairnsi jõudes oli meil ainult üks eesmärk – võimalikult kiiresti töö leida; kuuajaline ringreis ümber Austraalia oli meie pangakontodele väga laastavalt mõjunud. Kuna kahe kuu jooksul on kirjutamismaterjali ikka natukene kogunenud, siis kirjutan kõigest järgemööda – troopilisest kliimast, Cairnsi linnast, meie töödest ja muidu meie elust siin.
Troopikast
Märtsi lõpus Cairnsi jõudes ei osanud me oodata, et vihmaperiood ei ole veel läbi ning troopilise paradiisi asemel ootas meid ees mussoonvihm – esimesed 14 päeva Cairnsis sadas lakkamatult. Troopilises Põhja-Queenslandis on kaks aastaaega – Dry (Kuiv) ja Wet (Märg), nagu kohalikud neid nimetavad. Suvi on palav (kuni 40 kraadi) ja niiske, talv jahe ja kuiv. Siinkohal tasub meeles pidada, et nende talv on samal ajal kui meie suvi ning nende jahe meenutab head Eesti suve – praegu on iga päev väljas 26 kraadi ja paistab päike. Nii ongi – vihmahooajal sajab iga päev ja õhuniiskus on üle 100% (nendele, kes sellise asjaga kokku pole puutunud – nii kõrge õhuniiskus tekitab tunne, et kohe-kohe hakkab toas vihma sadama ja kõik asjad on kaetud jäleda niiske korraga), talvel, Kuiva ajal on aga iga päev väljas rannailm ja vihma tibutab vaid vahel harva. Õppisime ära ka, et 110% õhuniiskusega ei saa riideid kuivatada – tavaliselt kuivavatele riietele tekib kahtlane kopituselõhn juurde ning kuivamine võtab aega kolm päeva. Sydney linnasteriilsusega harjununa oli raske ka leppida kõikvõimalike putukate ja muude elukatega, kes troopikas vabalt ringi möllavad. Hommikul teed akna lahti ja minu käelabasuurune rohutirts vaatab vastu (ja seda teisel korrusel). Hiljuti leidsin tööle minema hakates käekotist väikese geko (tegu oli õnneks gekokutsikaga, nii sõrmepikkune) ning sitasitikad näevad välja nagu võiksid väiksema hiire vabalt nahka pista. Jegori hirmutasid alguses ka suuremates puudes elavad nahkhiirekolooniad (kuni meetripikkuse tiivaulatusega), kes päikese loojudes hirmsat kisa tehes parvede viisi puudest välja jahile suunduvad ning palmide otsas elavad erkrohelised papagoid ja suured erksinised liblikad on igapäevane nähtus. Plusspoolel on aga see, et kui Melbourneis, Sydneys ja Canberras on õhtuti temperatuur juba nullilähedane, siis siin on ikka rannailm ja nii terve talve läbi.
Cairnsist
Cairnsi reklaamitakse välja kui Põhja-Queenslandi kõige suuremat linna ja keskust. Tegelikkuses on tegu väikese metsiku kolkalinnaga – Cairnsis elab 120 000 inimest pluss päris palju backpackereid ja reisijaid. Üllatav on see, et Cairns meenutas alguses mulle päris palju Waikikit, kuigi Waikikil on rohkem kõrghooneid ja turiste. Suurim vahe ja kurb uudis oli meile aga see, et Cairnsis endas ei olegi randa. Rannad asuvad 20 minuti kuni poole tunni tee kaugusel linnasüdamest. Cairns asub küll vee ääres, aga selles vees ei tohi ujuda, ning esplanaadil, mis kulgeb palmide vahel mereäärt mööda, asub hiigelsuur soolase vee laguun, kus kohalikud ujumas käia saavad. Kahjuks on laguun tihti ülerahvastatud (eks me oleme ka oma Austraalia aja jooksul randade suhtes ikka päris palju pirtsakamaks muutunud) ning Jegor on seisukohal, et kui laguunis korra ujumas käia, siis päikesekreemi ei peagi panema – seda ujub vees nii palju, et välja tulles oled ilusasti ühtlaselt kreemikorraga kaetud. Tegelikult päris nii hull see asi ka ei ole, aga me eelistame ikkagi linnast natuke väljas asuvaid ilusaid valge liivaga ja palmidega randu. Üldse on ujumisega siinkandis veidi kahtlane, ujuda saab ainult võrkude vahel ettenähtud kohtades, kuna praegu on mingite millimallikate (stingersid) hooaeg, kelle hammustused võivad halval juhul lausa surmavad olla. Ette peab vaatama ka krokodillide suhtes. Meie lemmikkohaks on väike kuurortasula Port Douglas, mille pikk rannariba asub Cairnsist poole tunni kaugusel bussiga. Üldiselt Cairns ise väga ilus linn ei ole, kuid ümbritsevad mäed ja loodus teevad asja tasa. Tööle jalutame mööda Esplanaadi, mille päikeseloojang sobivate tingimuste kokkusattumisel on küll postkaarti väärt. Inimesed on Cairnsis väga sõbralikud ja avatud – sooja maa värk. Ei ole harv juhus, kus võõrad tänaval üksteisele naeratavad ja teretavad või natuke juttu puhuvad. Lisaks on mul vahel tunne, et tänu Esplanaadil töötamisele on mul pooled Cairnsi elanikud juba teada – linna keskusest väljas asuvatesse outlettidesse minnes teatas kohvripoes müüjaks olev naine, et kuule, ma tean ju sind küll, sa töötad esplanaadil ja selliseid juhtumeid on peaaegu iga päev. Eelmisel nädalal tööl olles lehvitas mulle üks kohalik kodutu ja küsis rõõmsalt, et kuidas sul täna läheb, blondi. Üldiselt on inimesed siinkandis ikkagi natuke rohkem kolkaelanike poole, kuigi linn ise nii väike ei ole, siis metsikud tingimused, millega siin hakkama peab saama, teevad oma töö. Nii mõnigi püsiklient restoranis näeb välja, nagu ta oleks otse Võsast (the Bush) välja astunud, väga huvitavad karakterid. Sydneyst erineb ka see väga, et Cairnsis (ja vist üldse siinkandis) on väga palju aborigeene, mis meile alguses halvaks üllatuseks oli. Aborigeenid on ka põhjuseks, miks Cairns eriti turvaline koht ei ole ning ma ei ole vist ühtegi õhtut pimedas üksinda koju läinud, ning Sydneys, mis on suur linn, oli mul üksinda õhtuti metrooga sõites palju mugavam tunne. Osad aborigeenid on tsivilisatsiooniga suhteliselt hästi kohanenud, aga päris paljud ei ole, ning linnas liigub ringi kodutuid purjus ja kahtlaste ainete mõju all olevad inimvaresid. Aborigeenidel on ju see probleem, et nende genofondis alkoholi suhtes resistantsus puudub, nii et mõnest korrast alkoholi proovimisest piisab, et neist eluaegsed sõltlased teha. Üldiselt nad ohtlikud ei ole, lihtsalt ebameeldivad ja haisevad nad ka. Selle tõttu on ka Cairnsis huvitavad alkoholiseadused – suuremates kogustes alkoholi enne kella 5 õhtul ei müüda ning ka kinnise alkoholipudeliga linnas ringi liikuda ei tohi, nii et see on nähtaval – pidavat liiga suur kiusatus olema. Nähtaval oleva kinnise alkoholipudeliga, nt veiniga ringi liikumise eest võib lausa trahvi saada.
Tööst
Cairnsi tulles hoiatati meid, et siin pidi olema väga raske tööd saada – kuna me ei ole ainukesed, kes Lõuna-Austraalia talve ja külma eest põhja troopikasse põgenevad – enamik backpackeritel ja reisijatel on täpselt sama mõte ning Cairns on neid paksult täis. Jäime siiski lootma oma Sydney restoranikogemusele ning ei minetanud usku endasse ja nii õnnestuski meil mõlemal töö saada esimese nädalaga. Üldiselt vist ikka vedas ka, sest et mina käisin üldse ainult viies kohas ja Jegor kümne ringis ning hiljem kuulsin, et ainuüksi samal päeval, kui oma CV praegusesse töökohta viisin, käis seal veel 12 sama mõttega inimest. Praeguseks oleme ennast suhteliselt hästi sisse seadnud, kuigi alguses oli suur šokk ka see, et palgatase erines Sydneyst ikka kardinaalselt. Õnneks on elu Cairnsis ka ikka tunduvalt odavam, nii et reisimiseks kõrvale saab ikka panna, aga sellist rahas suplemist nagu parematel aegadel Sydneys, siin küll ei ole. Nendele, keda huvitab – mina töötan esplanaadil asuvas Wink II restoranis, mille omanikuks on kuumavereline latiinopaar Elysa ja Leon ning mänedžeriks tumedavereline Raoul, kes aeg-ajalt mõneks päevaks joomatuuridele kaob (rohkem töötunde mulle – jess!) ning Jegoril õnnestus skoorida restoran, mille omanikuks on maailma kõige kitsim kreeklane, kes makse ei maksa ning igat võimalikku senti loeb. Kaks õhtut nädalas töötan Jegori restoranis uksel hostessina, tänu millele mul ei ole ühtegi vaba päeva nädalas, aga reisifond vaikselt koguneb. Käime mõlemad töö õhtuti ning päevad on vabad, tänu sellele olemegi suutnud sellise tempoga töötamisele vastu pidada. No hea küll, eelmisel nädalal käisin uute sõpradega ka suuremal peol, kus pidin loomulikult kõik Cairnsi klubid üle vaatama, tänu millele pidin 2 päeva töölt külmetusega vabaks võtma. Heh. Jegor pidudel ei käi, kuna tema on reedeti ja laupäeviti kaua tööl – restoranist saab kohalik salsaklubi, mis on lahti kella kaheni hommikul. Tavaliselt pean ma siis Jegori ootama, et koos koju minna ja nii tekivad huvitavad momendid nagu see, kui umbes 70-aastane hispaania vanahärra Ramon mulle salsat õpetas. Üldiselt on meie töökaaslased väga toredad ja nii oleme endale ka uued sõbrad leidnud, kellest seekord on enamik kohalikud, mis on meie austraalia keelele väga hästi mõjunud. Hea on ka see, et oleme mõlemad hinnatud töötajad, mis tähendab rohkem vahetusi – emadepäeval õnnestus mul lausa 12 tundi tööl olla. Üldiselt kui aga keegi kavatseb Cairnsi tööotsimise mõttega tulla – siis kui sul just ei ole vastavat väga head kogemust restoraninduse või poes töötamise või kohvitegemise alal või mõne oskustöölise kogemust nagu näiteks katusepanija, siis pole mõtet vaeva hakata nägema. Enamik kohti ei võta välismaalasi jutulegi, kuna Cairnsi tööpuudus on Austraalia kõrgeim, eelistatakse lihtsalt kohalikke. Teine asi on, kui juba kusagil tutvused ees on, aga üldiselt on siin ikka väga raske – otsisime mõlemad ka endale päevast töökohta, kuid edutult. Isegi supermarketis ei võeta siin sind jutule – töötuid kohalikke on lihtsalt liiga palju. Ka nõudmised on kõrged – minu restoranis olen näinud nelja inimese vallandamist ning teisi samapalju proovipäevadel, keda tööle ei võetud. Ka palgad on tunduvalt väiksemad kui enamikes muudes Austraalia paikades, tööandjad lihtsalt saavad endale seda lubada, kuna meeleheitel töötuid reisijaid on kõik kohad täis.
Elamisest
Kui nüüd keegi tõesti peaks kogu selle jutu läbi lugema ja siiani jõudma, siis ehk on tekkinud küsimus, kuidas me oma elamiseküsimuse lahendasime. Esialgu saime kahese toa Cairns Sharehouseis, mis on firma, mis majutab rändajaid ja tudengeid. Sooduspakkumisega õnnestus meil saada tuba luksusmajja kuuks ajaks. Süsteem on selline, et sul on 5 tuba, 2 vannituba ja üks köök. Lisaks käib kord nädalas koristaja, ning maja oli tõeliselt ilus, mullivanni ja grilliga õues. Kui keegi tahab mõneks ajaks Cairnsi jääda, siis Sharehouse on ilmselt parim lahendus lühiajaliseks peatumiseks (3 nädalat ja rohkem). Sharehousei hinnad aga hakkasid tõusma koos hooaja lähenemisega ning ühel teisel toredal paaril, kellega kööki jagasime, (austraallane Ryan ja inglanna Rachel) õnnestus leida eriliselt odav korter linna keskuse lähedal ainult 75 dollarit nädalas inimese kohta. Nii jagamegi nendega elamist juba kuu aega ja oleme väga rahul – 2 magamistuba, 2 vannituba, pesumasin, kuivati, elutuba teleka ja DVDga ning bassein õues võileivahinna eest. Üldiselt peab siinkandis elamisega otsimisega ettevaatlik olema, paljud hotellid ja hostelid nöörivad vaeseid turiste ja backpackereid – osades hostelites on 6-kohalise toa 1 koha hind kuni 175 dollarit nädalas. Üks meie töökaaslane elab lausa oma campervanis, mis on pargitud avalike duššide lähedale, kuna tal ei ole õnnestunud soodsat elamist leida. Niiet jällegi kord meil ilmselt vedas ikka väga ja oleme ka väga rahul. Siia jääme nüüd juuli lõpuni, mil läheme kolmeks päevaks Sydneysse, kust edasi Singapuri ja Malaisiasse ning seejärel augustis jõuamegi koju!! Usun, et nüüd oleme teile vihmasteks suvepäevadeks natukene lugemist ja mõtlemisainet produtseerinud, suured suured kallid ja ootan juba väga, et kõiki näha!! Nautige suve ja peatse kohtumiseni!
