Troopikast

Märtsi lõpus Cairnsi jõudes ei osanud me oodata, et vihmaperiood ei ole veel läbi ning troopilise paradiisi asemel ootas meid ees mussoonvihm – esimesed 14 päeva Cairnsis sadas lakkamatult. Troopilises Põhja-Queenslandis on kaks aastaaega – Dry (Kuiv) ja Wet (Märg), nagu kohalikud neid nimetavad. Suvi on palav (kuni 40 kraadi) ja niiske, talv jahe ja kuiv. Siinkohal tasub meeles pidada, et nende talv on samal ajal kui meie suvi ning nende jahe meenutab head Eesti suve – praegu on iga päev väljas 26 kraadi ja paistab päike. Nii ongi – vihmahooajal sajab iga päev ja õhuniiskus on üle 100% (nendele, kes sellise asjaga kokku pole puutunud – nii kõrge õhuniiskus tekitab tunne, et kohe-kohe hakkab toas vihma sadama ja kõik asjad on kaetud jäleda niiske korraga), talvel, Kuiva ajal on aga iga päev väljas rannailm ja vihma tibutab vaid vahel harva. Õppisime ära ka, et 110% õhuniiskusega ei saa riideid kuivatada – tavaliselt kuivavatele riietele tekib kahtlane kopituselõhn juurde ning kuivamine võtab aega kolm päeva. Sydney linnasteriilsusega harjununa oli raske ka leppida kõikvõimalike putukate ja muude elukatega, kes troopikas vabalt ringi möllavad. Hommikul teed akna lahti ja minu käelabasuurune rohutirts vaatab vastu (ja seda teisel korrusel). Hiljuti leidsin tööle minema hakates käekotist väikese geko (tegu oli õnneks gekokutsikaga, nii sõrmepikkune) ning sitasitikad näevad välja nagu võiksid väiksema hiire vabalt nahka pista. Jegori hirmutasid alguses ka suuremates puudes elavad nahkhiirekolooniad (kuni meetripikkuse tiivaulatusega), kes päikese loojudes hirmsat kisa tehes parvede viisi puudest välja jahile suunduvad ning palmide otsas elavad erkrohelised papagoid ja suured erksinised liblikad on igapäevane nähtus. Plusspoolel on aga see, et kui Melbourneis, Sydneys ja Canberras on õhtuti temperatuur juba nullilähedane, siis siin on ikka rannailm ja nii terve talve läbi.

Cairnsist

Cairnsi reklaamitakse välja kui Põhja-Queenslandi kõige suuremat linna ja keskust. Tegelikkuses on tegu väikese metsiku kolkalinnaga – Cairnsis elab 120 000 inimest pluss päris palju backpackereid ja reisijaid. Üllatav on see, et Cairns meenutas alguses mulle päris palju Waikikit, kuigi Waikikil on rohkem kõrghooneid ja turiste. Suurim vahe ja kurb uudis oli meile aga see, et Cairnsis endas ei olegi randa. Rannad asuvad 20 minuti kuni poole tunni tee kaugusel linnasüdamest. Cairns asub küll vee ääres, aga selles vees ei tohi ujuda, ning esplanaadil, mis kulgeb palmide vahel mereäärt mööda, asub hiigelsuur soolase vee laguun, kus kohalikud ujumas käia saavad. Kahjuks on laguun tihti ülerahvastatud (eks me oleme ka oma Austraalia aja jooksul randade suhtes ikka päris palju pirtsakamaks muutunud) ning Jegor on seisukohal, et kui laguunis korra ujumas käia, siis päikesekreemi ei peagi panema – seda ujub vees nii palju, et välja tulles oled ilusasti ühtlaselt kreemikorraga kaetud. Tegelikult päris nii hull see asi ka ei ole, aga me eelistame ikkagi linnast natuke väljas asuvaid ilusaid valge liivaga ja palmidega randu. Üldse on ujumisega siinkandis veidi kahtlane, ujuda saab ainult võrkude vahel ettenähtud kohtades, kuna praegu on mingite millimallikate (stingersid) hooaeg, kelle hammustused võivad halval juhul lausa surmavad olla. Ette peab vaatama ka krokodillide suhtes. Meie lemmikkohaks on väike kuurortasula Port Douglas, mille pikk rannariba asub Cairnsist poole tunni kaugusel bussiga. Üldiselt Cairns ise väga ilus linn ei ole, kuid ümbritsevad mäed ja loodus teevad asja tasa. Tööle jalutame mööda Esplanaadi, mille päikeseloojang sobivate tingimuste kokkusattumisel on küll postkaarti väärt. Inimesed on Cairnsis väga sõbralikud ja avatud – sooja maa värk. Ei ole harv juhus, kus võõrad tänaval üksteisele naeratavad ja teretavad või natuke juttu puhuvad. Lisaks on mul vahel tunne, et tänu Esplanaadil töötamisele on mul pooled Cairnsi elanikud juba teada – linna keskusest väljas asuvatesse outlettidesse minnes teatas kohvripoes müüjaks olev naine, et kuule, ma tean ju sind küll, sa töötad esplanaadil ja selliseid juhtumeid on peaaegu iga päev. Eelmisel nädalal tööl olles lehvitas mulle üks kohalik kodutu ja küsis rõõmsalt, et kuidas sul täna läheb, blondi. Üldiselt on inimesed siinkandis ikkagi natuke rohkem kolkaelanike poole, kuigi linn ise nii väike ei ole, siis metsikud tingimused, millega siin hakkama peab saama, teevad oma töö. Nii mõnigi püsiklient restoranis näeb välja, nagu ta oleks otse Võsast (the Bush) välja astunud, väga huvitavad karakterid. Sydneyst erineb ka see väga, et Cairnsis (ja vist üldse siinkandis) on väga palju aborigeene, mis meile alguses halvaks üllatuseks oli. Aborigeenid on ka põhjuseks, miks Cairns eriti turvaline koht ei ole ning ma ei ole vist ühtegi õhtut pimedas üksinda koju läinud, ning Sydneys, mis on suur linn, oli mul üksinda õhtuti metrooga sõites palju mugavam tunne. Osad aborigeenid on tsivilisatsiooniga suhteliselt hästi kohanenud, aga päris paljud ei ole, ning linnas liigub ringi kodutuid purjus ja kahtlaste ainete mõju all olevad inimvaresid. Aborigeenidel on ju see probleem, et nende genofondis alkoholi suhtes resistantsus puudub, nii et mõnest korrast alkoholi proovimisest piisab, et neist eluaegsed sõltlased teha. Üldiselt nad ohtlikud ei ole, lihtsalt ebameeldivad ja haisevad nad ka. Selle tõttu on ka Cairnsis huvitavad alkoholiseadused – suuremates kogustes alkoholi enne kella 5 õhtul ei müüda ning ka kinnise alkoholipudeliga linnas ringi liikuda ei tohi, nii et see on nähtaval – pidavat liiga suur kiusatus olema. Nähtaval oleva kinnise alkoholipudeliga, nt veiniga ringi liikumise eest võib lausa trahvi saada.

Tööst

Cairnsi tulles hoiatati meid, et siin pidi olema väga raske tööd saada – kuna me ei ole ainukesed, kes Lõuna-Austraalia talve ja külma eest põhja troopikasse põgenevad – enamik backpackeritel ja reisijatel on täpselt sama mõte ning Cairns on neid paksult täis. Jäime siiski lootma oma Sydney restoranikogemusele ning ei minetanud usku endasse ja nii õnnestuski meil mõlemal töö saada esimese nädalaga. Üldiselt vist ikka vedas ka, sest et mina käisin üldse ainult viies kohas ja Jegor kümne ringis ning hiljem kuulsin, et ainuüksi samal päeval, kui oma CV praegusesse töökohta viisin, käis seal veel 12 sama mõttega inimest. Praeguseks oleme ennast suhteliselt hästi sisse seadnud, kuigi alguses oli suur šokk ka see, et palgatase erines Sydneyst ikka kardinaalselt. Õnneks on elu Cairnsis ka ikka tunduvalt odavam, nii et reisimiseks kõrvale saab ikka panna, aga sellist rahas suplemist nagu parematel aegadel Sydneys, siin küll ei ole. Nendele, keda huvitab – mina töötan esplanaadil asuvas Wink II restoranis, mille omanikuks on kuumavereline latiinopaar Elysa ja Leon ning mänedžeriks tumedavereline Raoul, kes aeg-ajalt mõneks päevaks joomatuuridele kaob (rohkem töötunde mulle – jess!) ning Jegoril õnnestus skoorida restoran, mille omanikuks on maailma kõige kitsim kreeklane, kes makse ei maksa ning igat võimalikku senti loeb. Kaks õhtut nädalas töötan Jegori restoranis uksel hostessina, tänu millele mul ei ole ühtegi vaba päeva nädalas, aga reisifond vaikselt koguneb. Käime mõlemad töö õhtuti ning päevad on vabad, tänu sellele olemegi suutnud sellise tempoga töötamisele vastu pidada. No hea küll, eelmisel nädalal käisin uute sõpradega ka suuremal peol, kus pidin loomulikult kõik Cairnsi klubid üle vaatama, tänu millele pidin 2 päeva töölt külmetusega vabaks võtma. Heh. Jegor pidudel ei käi, kuna tema on reedeti ja laupäeviti kaua tööl – restoranist saab kohalik salsaklubi, mis on lahti kella kaheni hommikul. Tavaliselt pean ma siis Jegori ootama, et koos koju minna ja nii tekivad huvitavad momendid nagu see, kui umbes 70-aastane hispaania vanahärra Ramon mulle salsat õpetas. Üldiselt on meie töökaaslased väga toredad ja nii oleme endale ka uued sõbrad leidnud, kellest seekord on enamik kohalikud, mis on meie austraalia keelele väga hästi mõjunud. Hea on ka see, et oleme mõlemad hinnatud töötajad, mis tähendab rohkem vahetusi – emadepäeval õnnestus mul lausa 12 tundi tööl olla. Üldiselt kui aga keegi kavatseb Cairnsi tööotsimise mõttega tulla – siis kui sul just ei ole vastavat väga head kogemust restoraninduse või poes töötamise või kohvitegemise alal või mõne oskustöölise kogemust nagu näiteks katusepanija, siis pole mõtet vaeva hakata nägema. Enamik kohti ei võta välismaalasi jutulegi, kuna Cairnsi tööpuudus on Austraalia kõrgeim, eelistatakse lihtsalt kohalikke. Teine asi on, kui juba kusagil tutvused ees on, aga üldiselt on siin ikka väga raske – otsisime mõlemad ka endale päevast töökohta, kuid edutult. Isegi supermarketis ei võeta siin sind jutule – töötuid kohalikke on lihtsalt liiga palju. Ka nõudmised on kõrged – minu restoranis olen näinud nelja inimese vallandamist ning teisi samapalju proovipäevadel, keda tööle ei võetud. Ka palgad on tunduvalt väiksemad kui enamikes muudes Austraalia paikades, tööandjad lihtsalt saavad endale seda lubada, kuna meeleheitel töötuid reisijaid on kõik kohad täis.

Elamisest

Kui nüüd keegi tõesti peaks kogu selle jutu läbi lugema ja siiani jõudma, siis ehk on tekkinud küsimus, kuidas me oma elamiseküsimuse lahendasime. Esialgu saime kahese toa Cairns Sharehouseis, mis on firma, mis majutab rändajaid ja tudengeid. Sooduspakkumisega õnnestus meil saada tuba luksusmajja kuuks ajaks. Süsteem on selline, et sul on 5 tuba, 2 vannituba ja üks köök. Lisaks käib kord nädalas koristaja, ning maja oli tõeliselt ilus, mullivanni ja grilliga õues. Kui keegi tahab mõneks ajaks Cairnsi jääda, siis Sharehouse on ilmselt parim lahendus lühiajaliseks peatumiseks (3 nädalat ja rohkem). Sharehousei hinnad aga hakkasid tõusma koos hooaja lähenemisega ning ühel teisel toredal paaril, kellega kööki jagasime, (austraallane Ryan ja inglanna Rachel) õnnestus leida eriliselt odav korter linna keskuse lähedal ainult 75 dollarit nädalas inimese kohta. Nii jagamegi nendega elamist juba kuu aega ja oleme väga rahul – 2 magamistuba, 2 vannituba, pesumasin, kuivati, elutuba teleka ja DVDga ning bassein õues võileivahinna eest. Üldiselt peab siinkandis elamisega otsimisega ettevaatlik olema, paljud hotellid ja hostelid nöörivad vaeseid turiste ja backpackereid – osades hostelites on 6-kohalise toa 1 koha hind kuni 175 dollarit nädalas. Üks meie töökaaslane elab lausa oma campervanis, mis on pargitud avalike duššide lähedale, kuna tal ei ole õnnestunud soodsat elamist leida. Niiet jällegi kord meil ilmselt vedas ikka väga ja oleme ka väga rahul. Siia jääme nüüd juuli lõpuni, mil läheme kolmeks päevaks Sydneysse, kust edasi Singapuri ja Malaisiasse ning seejärel augustis jõuamegi koju!! Usun, et nüüd oleme teile vihmasteks suvepäevadeks natukene lugemist ja mõtlemisainet produtseerinud, suured suured kallid ja ootan juba väga, et kõiki näha!! Nautige suve ja peatse kohtumiseni!

Meie blogil on aga aeg kokku võtta meie suure reisi viimane etapp ehk Uluru (Ayers) Rock´i tuur. Asusime Perthist väikese Boeing 717ga (mis muideks statistika järgi on viie maailma ohutuma lennuki hulgas) teele Alice Springs´i. Ära tuleks mainida ka fakt, et sel päeval, kui teele asusime tuli Perthi ka eelmises postituses mainitud „veeuputus“, mis tõi linna põlveni vett ja palju häda.

Meid see aga ei huvitanud, sest maabusime Alice´is ja rühkisime lennujaamast välja kui kohtusime kurikuulsate kohalike kärbestega.

Siinkohal peaks ära mainima, et mitte ainult Alice´is vaid terves Austraalias on erilised kärbsed. Erilised selles mõttes, et nende IQ on võrreldes nende Euroopa kolleegidega märksa kõrgem. Kui Euroopas maandub kärbes su põsel ja sa ta käeviipega maandumisrajalt taas õhku saadad on ta piisavalt rahul ja lendab üldjuhul minema kedagi teist tüütama. Austraalia kärbes aga teeb 180 kraadise tiiru ümber sinu ja maandub üldjuhul su vastaspõsel.

Alice Springs´is need reeglid, aga ei kehti. Kehtib ainult üks reegel – mida rohkem, seda uhkem. Kohe kui astud julge sammu lennujaama konditsioneeritud õhuga hoonest saad endale külge sõbrad, kes ei ole nõus mitte mingi hinna eest lahkuma. Asi läheb M Ä R K S A hullemaks kui otsustad Ayers Rock´i tuurile minna ja hakkad seal ringi hakkima. Seega kui seisad lennujaama poes ja näed 7 dollari ja 50 sendi eest müügil kärbsevõrke pea katmiseks, siis ära võta seda kui laristamist, vaid pigem kui investeeringut.

Alice Springsi hostel Alice´s Secret oli meie reisi kõige odavam majutus. 65 dollarit öö. Ekstreemsused hinna sees. Tegemist on ilmselt maailma kõige väiksema ja kõige kodukootuma hosteliga. Ent sõna „kodukootu“ ei ole alati positiivse tähendusega. Teinekord võib see tähendada seda, et jagatavad dušširuumid ja tualetid ei oma välisust. Välisukse mitteomamine ei ole iseenesest alati negatiivse tähendusega. Kui aga väljas möllavad sõrmesuurused rohutirtsud ja mõõdukalt hirmutavad ämblikulaadsed omandavad kõik lahtiste ustega eurostandarditele mittevastavad ruumid vägagi negatiivse tähenduse.

Kuna peatusime seal vaid ööbimiseks minnes ja tulles, võib öelda, et veetsime need kaks ööd minimaalsete kadudega. Kui mitte arvestada Cairns´is minema visatud kohvrit ja riiete pesemisele kulunud raha, sest vahepeal 3 päeva hostelis hoiul olnud kohvrisse ehitas oma kodu üks rase ämblik, kelle rasedus leidis oma kulminatsiooni teel Cairnsi, mille tagajärjel oli kohver sunnitud adopteerima sadakond väikest ämblikulast. Ühehäälselt andsime kohvri adopteerimiseks prügimäele.

Ent tagasi Alice Springsi juurde. Kuna Ayers Rock asub Alice´st paarisaja kilomeetri kaugusel asusime varakult teele. Kell 6 ootasime hosteli ees oma bussi, mis saabus hoopis kell 6.25 ja oli tegelikult veoauto põhjale ehitatud buss.

Kuna valdav enamus tuuri kirjeldusest on positiivse iseloomuga, siis mainime ära ka tuuri korraldaja nime Connections. Soovitame.

Et olime (siinkohal ME=LIIS) üsna skeptilised Uluru tuuri kohapealt (peamiselt seetõttu, et meie eelarve ei võimaldanud meil distantseeruda harilikest backpackeritest ja ööbida hotellis), siis olid esmamuljed meie reisiseltskonnast väga rahustavad – enamik inimesi olid meist vanemad ja osad isegi pealtnäha liiga vanad (nagu hiljem selgus oli tegemist bloody fit grandma´de ja grandpa´dega).

Ka Liis oli äravõlutud, sest kõik tuuril osalejad said endale kingituseks matkapadja.

Teel Uluruni tegime kaks vahepeatust. Aborigeenide kunstigaleriis ja kaamelifarmis, kus saime sõita kaameliga ja paitada kodustatud dingot. Muideks kaamleid on Austraalias väga palju. Kunagi toodi neid Aafrikast sisse, et aretada kohalikud liigid. Impordi tulemus on aga see, et nüüd elab neid Austraalias hinnanguliselt miljon ja riik subsideerib heameelega neid, kes nad maha laseks ja nendega midagi ette võtaks. Kahjuks jätsime kaamlilihaburgeri proovimise vahele, seega ei oska hinnata kui palju sellel pealtnäha heal äriplaanil edu oleks.

Jõudnud kohale Ayers Rocki lähedal asuvasse Yulara resorti (kus asuvad kõik hotellid-kämpingud) tutvusime oma ööbimisplatsiga, kuhu olid püsti pandud permanentsed telgid kahe voodi ja vändatava laualambiga igas ühes.

Asusime ühiselt lõunat valmistama. Peab mainima, et pole kunagi ühelgi tuuril näinud nii hästi läbi saavat ja koos toimivat gruppi, kui oli meie oma. Võib öelda, et oli oma tuuri ajastuse ja valikuga pannud sajakümnesse. Ka ilmaga vedas, sest vaatamata sellele, et Austraalia outback, mis harilikult on punane oli meie visiidi ajal käesoleva aasta erakordse vihmasaju tõttu erkroheline ja vaatamata sellele, et teisel ööl sadas Kings Canyoni lähistel tohutult vihma, mis ähvardas, et Canyoni juurde jääb üldse minemata, soosis ka ilmataat meid sajakümnega.

Kõht täis asusime teele Uluru juurde, et võtta ette jalutuskäik ümber kivi. Terve tiir on 10km pikk, ent neile meist, kes ennast 35 kraadise ilma käes praadida ei tahtnud pakkus meie giid-bussijuht-kokk Jason võimalust sõita esimesed 5km bussiga ja siis teistega ühineda. Nii me tegimegi.

Unustasin mainida ka seda, et enne Uluru juurde jõudmist külastasime ka aborigeenide kultuurikeskust, mis tutvustas kohalike aborigeenide elu- ja ajalugu.

Kivi otsa ronimine oli tol päeval suure kuumuse tõttu keelatud, mis on iseenesest täiesti mõistlik, sest nagu galeriist näha võite on tegemist VÄGA järsu tõusuga. Meie giidki oli selle läbi teinud ainult 1,5 korda, loobudes teine kord vigastuse tõttu poolel teel. Päris paljud on sealt ka alla kukkunud, kui ei eksi, siis 37-38 ringis. Ilmselgelt pehme maandumine see ei ole ja suurt lootust ellu jääda samuti mitte.

Kuna aborigeenidele sümboliseerib kivi püha (täpsemalt peeti selle juures igasuguseid rituaale ja tseremooniaid ning saadeti noored poisid selle juurde kuude kaupa istuma ja „mehistuma), siis ei meeldi neile kui inimesed selle otsa ronivad. Iseenesest täiesti loogiline, sest kuidas meeldiks inglismaa protestantidele või prantsusmaa katoliiklastele kui keegi nende kirikutel roniks?

Ajaloo tõttu ei ole aborigeenidel aga muud valikut kui seda lubada – 80ndatel anti aborigeenidele nende maad tagasi ent valitsus sõlmis sellise leppe, et järgmise 99 aasta jooksul on Uluru kivi avalikkusele avatud. Samuti rahastas valitsus ka kultuuripargi ehitamist ja rahastab pargis töötavate rangerite tasustamist.

Öeldakse, et Ulurul ronimine või sellest tükikese kaasa võtmine tekitab inimestele õnnetust. Uskuda seda või pidada seda müüdiks, aga kultuurikeskuses oli paks raamat, mis sisaldas vähemalt paarsada kirja, kus inimesed üle kogu maailma palusid vabandust ja saatsid kive tagasi neid tabanud ebaedu tõttu.

Ümber kivi jalutatud asusime kiirelt vaateplatsile, kust kõik tuurid Ulurut päikeseloojangus vaatavad. Nagu piltidelt näha võib, siis muudab kivi päikese loojudes tõesti värvi ja muutub tumepunakaks. Ja nagu piltidelt näha võib, siis valisime sellise tuuri, mis tegi väsinud haikijatele meeldiva üllatuse ja pakkus šampust ja snäkke, et muuta see once in a lifetime kogemus veelgi erilisemaks.

Päike loojunud sõitsime tagasi oma kämpingusse. Käisime pesemas (siinsed vetsud-duššid olid küll samuti avatud ustega, ent sinna wildlife väga ei kippunud, kui siis välja arvata naiste vetsus laulnud lind ja üks kaks poolemeetrist sisalikku keda ringi hiilimas nägime).

Kuna pimedas hakkavad loomad liikuma, siis ütles giid, et me ei kannaks endaga toitu kaasas kui väljas liigume. Dingod on siin ohutud. Võin seda ametlikult kinnitada, sest kui läksin õhtusöögi ajal köögitelgist õue telefoniga rääkima nägin metsikut dingot meie telkide ümber nuuskimas. Ilmselt sai ta aru, kumb meist suurem on.

Järgmisel hommikul tuli ärgata, pesta, pakkida ja süüa enne päikese tõusu –seda selleks, et jõuda tõusu ajaks vaateplatvormile kust näeb nii Kata Tjutasid (ehk Olgasid) kui ka Uluru kivi. Siinkohal mainiksin jälle kärbseid, kes päikesetõusuni magasid aga niipea kui esimesed kiired paistma hakkasid oli ka kärbeste uni häiritud, sellest tulenevalt olime ka meie häiritud. On ju loogiline, et kui kärbseid ei ole, siis jätad kärbsevõrgu bussi, mis asub poole kilomeetri kaugusel. Päikesetõus ise oli aga vaatama mõnele pilvele väga imeline.

Päeva raskem osa oli aga alles ees – matk läbi Valley of the Windsi. Tegemist oli väga tuulise ja mägise teekonnaga. Ent vallutatud ta sai ja tõestusmaterjal sellest asub galeriis. Peab ära mainima ka selle, et sellel matkal nägime ka metsploomipuud, mille viljad maitsesid küll head, ent mitte nii head kui päris ploomid.

Sealt edasi liikusime oma uude ööbimiskohta, mis asus Ulurust paarisaja kilomeetri kaugusel. Tee peal pildistasime soolajärve ja tegime varajast ärkamist tagasi. Nagu öeldud, siis outbackis on palju kaamleid. Nii ka meie järgmise telklaagri juures oli väike kaamelite farm koos väikeste beebikaamlitega.

Järgmisel hommikul asusime samuti varakult teele Kings Canyoni poole. Kings Canyonist meil kahjuks pilte eriti pole, sest võtsime Uluru tuurile kaasa ainult ühe fotoka ja Kings Canyonil oli meil võimalik valida, kas teha 3-tunnine ja 5 km pikkune jalutuskäik üle kanjoni või pooletunnine jalutuskäik kanjoni jalamil. Nii üldgrupp kui ka eestlaste grupp jagunes pooleks. Fotokat pooleks jagada ei saanud, seega jäi see alla. Kusjuures kanjoni matka kõige raskem osa on esimene küngas, mille nimi on „Heart attack hill“. Pooled nendest vanaemadest ja vanaisadest kappasid sellest üles kiiremini kui mõned teismelised ja ei teinud teist nägugi kui nad tipus olid.

Tegin isegi selle matka läbi ja jäin väga rahule. Nägime ühte meetripikkust sisalikku ja 3-4 väiksemat. Samuti käisime ujumas kanjonis asuvas järves, mis oli tolle päeva üks värskendavamaid tegevusi.

Sealt edasi asusime aga kruusateele, mis viis meid Hermannsburgi, kus kehtib kuiv seadus – see tähendab, et alkoholi ei tohi olla isegi mitte kaasas. Teepeal nägime mitmeid metsikuid hobuseid ja ka puud, millele möödasõitjad olid igasugust rämpsu riputanud. Paremat kohta grupipildiks oleks raske leida olnud.

Edasi löödi grupp pooleks ja need, kes olid 3-päevasel reisil asusid tagasi Alice Springsi. Meie olime osa sellest grupist. Jõudnud tagasi hostelisse saime tagasi oma hoiul olnud kohvrid ja ka võtme meie toale. Õigemini meie bussile. Just. Selle hosteli parim tuba ja ilmselt ka kõige põnevam ja puhtam tuba oli buss. Vaadake galeriid. Järgmise päeva veetsime külastades Alice Springsi kümneid kunstigaleriisid ja hakkasime isegi aborigeenikunsti kogujateks.

Pärastlõunal istusime aga taas Boeing 717 peale (mis oli endiselt üks ohutumaid lennukeid maailmas) ja asusime teel Cairnsi poole.

Kuna viimased kümme tuhat sõna tulid Jegori näppudest, Cairnsist kirjutab edasi Liis.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäime oma kuupikkuse ümber Austraalia reisiga igati rahule ja tõdesime, et 5 kuud töötamist Sydney ühes kiireimas ja närvilisemas restoranis oli seda igati väärt. Tehke järgi!

võtsin endale julgelt paaripäevase kui mitte öelda 11-päevase pausi kirjutamisest. Kuna peagi on oht, et kaotame taas interneti, siis võtan end kokku ja lõpetan vähemalt meie reisi ülevaate.

Nagu öeldud sai, lendasime Adelaide´st Perthi. Et Perth asub Austraalia läänekaldal, siis võttis lend päris mitu tundi aega, ent jäime ajamängus siiski võitjateks. Perthis on kell 3h vähem kui Sydneys. Ajavööndid siin riigis on tegelikult päris huvitavad. Näiteks Adelaide´is on kell pool tundi vähem kui Melbourne´is.

Perthi lennujaamast ostsime piletid shuttle bussile, mis viis meid oma hostelisse – Governor Robinson´s. (Kuna antud postitus tuleb enamalt jaolt positiivse iseloomuga, siis katsun kogu negatiivsuse välja valada postituse alguses). Kallid backpackerid, flashpackerid (rikkamad backpackerid austraalia keeles), kui te peakiste guugeldama järgmisi sõnu: cheap hostel in perth, cheap backpackers in perth, cheap accomodation in Perth või midagi taolist, siis VÄLTIGE (AVOID THIS PLACE – Governor Robinsons!) seda kohta.

Negatiivsus on tingitud sellest, et tuba mille saime oli sama suur kui mõne inimese riidekapp. Kohvrid laialilaotanud, tuli üle voodi ronida, et toa ühest otsast teise saada. Eelmistest klientidest oli päranduseks jäetud seebiliistakas ja jupp vetsupaberit. Kuna kohalik peremees üritas lõigata sealt kust võimalik, siis oli ka õhukonditsioneer sätitud automaatreziimile 17-07ni. Kui tagasiteel oma läänerannikuseiklustelt veetsime seal veel ühe öö, oli konditsioneer kl 20 tuppa jõudes väljas. Kontakteerusime omanikuga, kes ütles meile, et kuna tegemist on kontorivälise ajaga, siis ta vaatab, kas ta viitsib kedagi saata või mitte. Õhukonditsioneer pandi tööle. Ma käin juristiga.

Aga linnast siis. Olime kuulnud, et Perth peaks olema väga tore linn ja kõik kellega sellest juttu tegime ütlesid, et see peaks meile meeldima. Tegelikkus oli aga selline, et kui me kella 6 paiku hakkasime oma hostelist, mis asus hiinalinna vahetus läheduses linna poole astuma, siis olid tänavad inimestest tühjad. Ka südalinnas tekkis tunne nagu oleks kõik pommiplahvatuses minema pühitud. Sobivam näide oleks ilmselt Will Smithi viimane film I am Legend.

Päris tühi see linn siiski ei olnud. Tänavatel kakerdasid üksikud purjus aborigeenid.

Kuna varasem kokkupuude aborigeenidega meil sisuliselt puudus ( kui mitte lugeda Sydney turismiatraktsioonide läheduses Didjeridoosid puhuvaid turismiaborigeene) ja seetõttu ei olnud ka välja kujunenud selget arvamust nende suhtes, siis oli see mida nägime üsna shokeeriv. Aga selle teema juurde tulen hiljem tagasi.

Oma hostelis kohtasime ka ühte vähestest kaasmaalastest, kellega oleme reisi jooksul tutvunud. Nimeks Kerli ja ametiks matemaatikaõpetaja. Otsustas samuti asjad pakkida ja vaadata, mis riik see Austraalia on. Kuna tutvumise hetkeks olime veetnud Liisiga ninapidi järjestikused ca 300 tundi, siis oli väga mõnus vahelduseks suhelda ka kellegi teisega eesti keeles.

Kuna Perthi kesklinnas pole turistil suurt midagi teha, käisime järgmisel hommikul Cottesloe rannas Perthi lähedal. Plaanisime minna päevaks ka Rottnest Island´ile ent kuna kohaliku saare põhiatraktsiooniks on snorgeldamine ja seda on teadupärast kõige parem teha päikesekiirte abil, siis jätsime nende puudumisel selle reisi ära.

Kindlasti jäävad aga Perthist meelde suurpärane jaapani söögikoht, mis asub Barrack streetil ja algab Z-tähega ning Perthi uskumatult kõrged hinnad. Neile saime seletust alles siis kui tulime oma rannikureisilt tagasi ja istusime ühe väga haritud ja nutika taksojuhi taksosse, kes rääkis meile, et Perthi hinnad on kõrged sellepärast, et inimestele makstakse siin lihtsalt väga palju raha. Näiteks keskmine kaevuri palk on $146 000 aastas ehk umbes 130 tuhat krooni kuus. Kuna inimestel on rohkem raha käes, siis on ka kohalikel ettevõtetel põhjust neilt rohkem raha küsida, et neile rohkem raha maksta, et neilt rohkem raha küsida jne.

Samuti saime teada, et Perth on austraalia suurima pindalaga linn, see on maailma isoleerituim linn ja seal on rohkem autosid per capita kui kusagil mujal.

Pärast 4 ööd Perthis rentisime auto ja alustasime oma missioonreisi mööda Austraalia läänerannikut ülespoole. Missiooniks nimetagem seda kahel põhjusel: kilometraazi ja reisipäevade arvu suhe (3200/6) ning auto mark (Hyundai Getz).

Siit kohe nõuanne tulevastele Lääne-Austraalias reisijatele – ärge rentige endale Hyundai Getzi. Ärge jääge lootma, et kui rendileping ütleb Hyundai Getz or similar, siis saate similari. Kui Melbourne´is meil vedas ja saime similari, siis metsikus Lääne-Austraalias saime punase ferrari väiksema venna.

Ei soovita seda paaril praktilisel põhjusel: Austraalia teed on pikad sirged, ikka hakkab aegajalt igav ju ja mõtled, et vajutaks gaasipedaalile natukene rohkem. Kui vajutad natukene rohkem ja kiirusenäidik tõuseb 140-150 juurde, siis tekib selles autos tunne nagu see tõuseks iga hetk õhku.  Teine arukas põhjus on see, et kui te Perthist välja saate väiksemle maanteele, siis lebab iga kilomeetri tagant üks känguru laip. Mina panustaks Hyundai Getz vs Känguru duellis iga kell kängurule. Samuti mahub Hyundai Getzi umbestäpselt 40 liitrit bensiini, mis ei ole just väga palju arvestades, et su järgmine tankla võib olla 200 km kaugusel. Läbi proovitud on ka see, et kui reisida kahe suure kohvriga, siis nad TEOORIAS mahuvad Getzi pakiruumi.

Seega sõber, kui kavatsed sõita outback´is või sarnaste tingimustega teelõikudel, siis varu igaks juhuks neljarattaveoline jeep ja suurtes kogustes vett.

Nägime ka paari autot, mis olid tee äärest 5 meetri kaugusel ja 2 meetri kõrgusel vastu puud sõitnud. Täpsustan, et viimases lauses puuduvad kirjavead.

Meie autoreisi eesmärgiks oli seatud Coral Bay. Sinna on Perthist umbestäpselt 1131km. Sõitsime selle maa läbi kahe päevaga. Tasub mainida ka seda, et öösiti Austraalia ja eriti Lääne-Austraalia teedel ei sõideta. Sellest saime aimu juba Barossasse sõites kui jäime pikas rahvuspargis pimeda peale ja kinnitust Kalbarrile lähenedes (koht kus me teel Coral Bay-sse ööbisime). Õnneks möödus meist mingil hetkel mingit sorti teehooldus jeep või patrull. Haakisime end oma väikese noolega tema sappa ja vedasime end 120km/h kiiruse juures kottpimedas Kalbarrisse. Siit taaskord üks väike nipp Austraalia teedel kogenematule juhile – pimedaks hakkab siin minema kella 18 paiku ja kottpimedus saabub kl 19. Nii et planeerige hästi oma aega!

Kalbarri nagu öeldud oli meie vahepeatus. Kuna ööbisime oma reisi ühes ilusamaimas motellis, siis nautisime varahommikust suplust motelli basseinis. Üritasime ka pelikane toitma minna ent tol hommikul polnud pelikanid piisavalt näljased et kohale tulla. Asusime varakult Coral Bay poole, kuhu jõudsime päikeseloojangu lõpuks. Oleksime ilmselt jõudnud ka varem, ent 10 km enne Coral Bay-d oli keset teed umbes 10-15 metsikut lehma. või härga. Siinkohal pean tunnistama oma bioloogilist võhiklikkust ja küsima, et kas metsikul lehmal võivad olla sarved? Igaljuhul tahan jõuda selleni, et härjavõitluse punasele lipule mõeldes ei ole ilmselt kõige targem tegu sõita sarvedega varustatud loomade vahelt läbi PUNASE autoga.

Aga etskae. Tuleb välja, et võitluses Getz vs Härg väljub võitjana Getz. Seda juhul kui tema signaal töötab. Meil töötas.

Kui nüüd keegi peaks kunagi guugeldama: Kuhu minna Lääne-Austraalias, siis loodan, et nad leiavad selle postituse. A Must-Do selles piirkonnas on Coral Bay ja Monkey Mia. Teisest natukene hiljem.

Coral Bay on kuurortküla. Aga selline, mis on raha poolt veel rikkumata. Siin on 2 toidupoodi, mille hinnad on umbes 30% kõrgemad kui mujal. Ka ainus tankla küsib 30% rohkem raha. Aga siin on ka piltilus paradiisirand ja korallid. Järgmisel hommikul ärkasime vara, üürisime snorgeldamisvarustuse ja läksime snorgledama. Nägime raisid, värvilisi ja suuri kalu. Nägime elus pärlit. Mis selle koha veelgi erilisemaks teeb on mõõnaperiood. Pärastlõunal taandub vesi nii kaugele, et piisab sõna ostses mõttes ühest sammust kui avastad end 6-7m sügavusel veest ja otse korallide kohal. Samuti ujuvad needsamad suured kalad sulle nii lähedale kui võimalik. Ekstreemsemaks muudab kogemuse asjaolu, et kõrvallaht on haide poegimiskoht.

Coral Bay´s oleks võinud veeta rohkemgi kui 2 ööd ja ühe terve päeva, ent kuna meie reisikava oli üsna tihedalt planeeritud, siis alustasime mööda rannikut laskumist ja meie eesmärgiks oli Lääne-Austraalia Must-Do nr.2 ehk Monkey Mia. Teel sinna peatusime kahes üsnagi huvitavas kohas…

Lüüriline kõrvalpõige: Tuli meelde asi, mis Liisi imestama pani selle reisi jooksul. Lääne-Austraalias sõites on umbes iga 100 km tagant kuivkäimlatega puhkeplatsid. Ja ma ei liialda kui ma ütlen, et KÕIK need on varustatud vetsupaberiga. Iseenesest väike asi, aga paneb elustandarditele mõtlema küll.

…üheks neist oli Shells Beach ehk rand, kus liiva asemel olid pisikesed merekarbid. Ja niimoodi terve ranna ulatuses. Loodetavasti räägivad pildid enda eest.

Teine huvitav koht oli rannajoon maailma vanimateks elusolenditeks peetavate stomatoliitidega. Tegime seal juttu ka kohaliku poe-karavanipargi-külapidajaga, kes ütles, et detsembris oli neil kuskil 50 kraadi sooja. Tol päeval oli vist 40+ ning jalutuskäik stomatoliitideni ja tagasi võttis meil vähemalt paar kilo kaalust alla.

Õhtuks jõudsime Monkey Miasse, kus heitsime varakult magama, et veel varem üles tõusta. See reis oli üldse mõnus, sest kuna meil tuli autoga reisida kokku 2 nädalat (mõlemad autorendid kokku) ja kuna sõita sai ainult valges, siis võtsime päevast maksimumi ja läksime magama umbes 21-22 paiku, et ärgata äratuskellata kell 6-7.

Monkey Mias ärkasime vara, sest iga päev juba viimased 40 aastat on selle väikese kuurortlinnakese randa tulnud delfiinid, keda kuurortis töötavad vabatahtlikud toidavad. Midagi sellist polnud me varem näinud ega kogenud – delfiinid tulid meist 1-2m kaugusele umbes 40-50cm vette. Kuna nad käivad oma tasuta lõunaid saamas iga päev, siis on kohalikel delfinoloogidel igale delfiinile ka nimed välja mõeldud ja vastavalt nende uimedele ja lastele tuntakse need ka ära. Vanasti lubati delfiine ka katsuda, ent kuna tegemist on metsikute delfiinidega, kes inglise keelt ei valda, siis sai viimase miskommunikatsiooni tagajärjel tehtud 36 õmblust. Arusaadavatel põhjustel on nüüdseks nende katsumine keelatud. Siiski kui sul veab ja sind rahva seast välja valitakse õnnestub sul delfiinile kala suhu pista. Seekord soosis õnn väikeseid blondiine.

Kui delfiinide toitmisest vaimustuse lakke löömiseks ei piisa, siis on võimalik alati ümber keerata ja näha enda selja taga pelikani poseerimas. Kindel värk on see, et vähemalt pooled pilukad lausa lendavad tema poole oma 7-meetriste objektiividega. Kannatlikud inimesed ootavad kuni pilukad peletavad pelikani vee äärde ja teevad siis temaga pilti.

Ja kui sellest on veel vaimustuse elavadamiseks vähe, siis mine jaluta kuurordi majade vahel ja vaata, kumb rohkem kardab, kas sina või kaks vastu kõndivat emu.

Lisaks Monkey Mia fauna võludele on siin võimalik rentida ka erinevaid veesõidukeid ning minna igasugustele tuuridele. Meie läksime integreerunud aborigeen Darwin Campbelliga ehk Capes´iga bushwalki tuurile. Capes´i näol on tegemist täielikult inglise keelt valdava aborigeeniga ja ühe väga karismaatilise inimesega. Kuna tegemist oli madalhooaja lõpuga, siis olime me ainsad jalutuskäigust osavõtjad ning kogu Capes´i tähelepanu kuulus meile. Jaltuskäiku alustasime me kuurordi kõrval asuvatest põõsastest, mille marju Capes meile maitsta andis ning rääkis kõrvale, et need sisaldavad suures koguses C-vitamiini. Kõrval oli täpselt samasugune põõsas, täpselt samasuguste marjade, täpselt samaguste lehtede ja okstega. Seda meie jaoks. Tegelikult oleks selle söömine meid umbes poole tunniga tapnud.

Capes tutvustas meile oma maad Gudadaguda´t (kahe vee vahel asuv maa) ja rääkis oma isa maast – Malganast (oma maast rääkides pidas ta silmas mitte austraaliat, vaid sealset aborigeenide piirkonda) ja oma ema maast – Nandast. Õpetas meile oma keelt ja kultuuri. Näitas meile, mis taimi on hea süüa ja mis taimedest hea ravimeid teha.

Lubasin, et tulen tagasi aborigeenide teema juurde. Tänu Capes´iga veedetud pooleteisele tunnile muutus meie seni peamiselt Perthi negatiivsele kogemusele põhinev arvamus sellest rahvast. Abroigeenide alkoholi- ja igasugune lääne-maailma “ägedate” asjade sõltuvus tuleneb nende genofondi puudulikkusest. Et väga paljude tänapäeva aborigeenide vanemad elasid veel põõsas ja tulid põõsast välja alles möödunud sajandil, siis puuduvad neil ka vastavad harjumused nagu tööl käimine või oskus end riietada. Austraalia valitsus ei aita oma annameaborigeenideleraha programmidega sellele samuti kaasa (ilmselt jagatakse raha süütundest aborigeenide väärkohtlemise pärast riigi minevikus). See, et aborigeenid ei kanna korralikke riideid, vaid seda mis juhtub ehk enamasti adidase spordirõivaid (adidasele ehk mõni turundusnipp?) ei ole mitte nende maitsetuse vaid selle tagajärg, et nende vanemad elasid alles hiljuti põõsastes alasti. Ka nende valjuhäälne suhtlemine on osa nende keele foneetikast, kus lähtutakse põhimõttest, mida kiiremini ja valjemini seda parem.

Mis peamine, Capes õpetas meile, et maad tuleb austada – iga kord kui astud kellegi teise maale võta selle maa liiva käte vahele ja tutvusta ennast, sest maa räägib sinuga ja maad tuleb kuulata. Maa ütleb sulle, kus on söök ja kuhu teha oma onn. Maa ütleb sulle, kust ja millal on mööda läinud potentsiaalne steik – känguru, emu või siil või millised marjad on küpsed, et neid süüa.

Meie bushwalki poole peale jõudes olid meie ammuli suud saavutanud oma rekordilise madala kui Capes küsis: Kuulge, kuidas teil seal eestis pärast nõukogude liidu lagunemist ja euroopa liiduga ühinemist elu on? (et enamik austraallasi seostab sõnaga Estonia kive,  kanepit või aasiat, siis on see väga kõvasti üle keskmise küsimus).

Kokkuvõtteks võib öelda, et veetsime Capes´iga oma Austraalia reisi ühed õpetlikuimad poolteist tundi ja olime väga rahul oma valikuga.

Edasi sõitsime hommikust sööma kõrvalasuvasse linna Denham, kus proovisime hai liha. Meie ootustele vastavalt ei olnud selle toiduahela tippu kuuluva kala liha eriti hea maitsega. Meie mälestusse jääb too hommikusöök aga tänu sellele, et oma sööki mugides nägime emu, kes kõndis rahulikult üle tee mere äärde, vaatas, mis täna mere peal toimub ja aru saades, et suurt midagi, kõndis uuesti üle tee ja võttis suuna kaubanduskeskuse poole. Selliseid hetki näeb ainult Lääne-Austraalias.

Kõht täis asusime teele Kalbarrisse, kuhu seekord jõudsime enne päikese loojumist. Nautisime taaskord meie basseini ja läksime restorani oma 1.aastapäeva tähistama. Jah, lugesite õigesti, meil täitus aasta.

Et samale päevale langes kokku ka mu ema juubel, siis loodetavasti on galerii tõestuseks sellest, et vaatamata vahemaale mõeldi tol päeval tema peale ka Austraalias. Klaasi tõstsime igaljuhul mõlema sündmuse terviseks.

Restoraniskäiku ei saa ka mainimata jätta, sest maitsesime kuulsat OZI TRIOT ehk känguru, emu ja krokodilli liha. Üllatuslikult oli kõige kurjem neist ka kõige maitsvam neist. Emul ei olnud ka midagi viga, ent känguru liha valmistas natukene pettumust. Asja võib põhjendada ilmselt Capes´ilt õpituga, nimelt on olemas 2 tüüpi kängurusid: hallikad ja punakad. Hallikaid on rohkem ja nad maitsevad halvemini. Sellepärast aborigeenid näiteks jahivad ainult punaseid. Samuti proovisime ka Morton Bay Bugs´e (guugeldage, et aru saada, mis need on), mida peaks saama ainult austraaliast ja mis meenutavad vähki, ainult et on magusama lihaga.

Tänu eelmise õhtu veinile ja Monkey Mias juba nähtud pelikanile otsustasime Kalbarri pelikanide hommikusöögilauast puududa ja magasime kauem ning käisime taaskord basseinis ujumas.

Asjad pakitud läksime kanuuga sõitma. Nüüd tähelepanu need, kes lähevad kanuuga sõitma. Kui teile öeldakse, et ärge väga kaugele pärivoolu sõitke, sest kui tuleb tuul, siis on sealt väga raske tagasi aerutada, siis palun kuulake sõna. Eriti kui avastate oma paariskanuust meisteraerutaja Liis Hallingu, kes jättis oma aerutamisraamatu pooleli pärast peatükki “pane aer vette”. Nalja oli garanteeritud enam kui rubla eest.

Kanuuga sõidetud, hommikusöök söödud, veetsime tunnikese rannas ning käisime ära Red Bluffi künkal ja asusime teele Cervantes´sse (ehk ühte väikesesse hispaania tänavanimedega linnakesse). Cervantese peamine vaatamisväärsus on sellest kümmekond kilomeetrit eemal asuv Pinnacles. Kuna ma ei oska selle kirjeldamiseks leida muid sõnu kui liivast väljuvate kivikamakate kogum, mis on sellise uskumatu koha jaoks uskumatult labane, siis vaadake parem sellest pilte. Kuna Pinnacles´sse peab jõudma päikeseloojanguks, siis ei jõudnud me läbi põigata Murray River provintsist ehk Austraalia mandril end iseseisvaks kuulutanud maalapist. (meenutab natukene Family Guy´st Peteri maad Petoriat).

Järgmisel hommikul asusime tagasi Perthi poole ja et panna i-le täpp, siis sõime hommikust ühes väikses külas enne Perthi. Ja et täpp i-l ikka kinnistuks, siis otsustasime sõita 110 km/h alas 122 km/h kiirusega ja saada 150 dollarit trahvi. Seda hommikut täiustas veel enam Perthis aset leidnud rattamaraton, mille vältimiseks ei piisa kui karjud GPS-i hääle Jüri peale, et SA OLED SIIN JUBA 3 KORDA OLNUD !!!

Ja et muuta asi veelgi huvitavamaks, siis sõitnud läbi 4495km meie 4500km koguteekonnast rendiautoga (k.a Melbourne´st Adelaide) keerasin kogemata valele teerajale, kust tulid auto hirmsa hooga meile vastu selle asemel, et meist kaugeneda. Oh seda nalja!

Naasnud asjaolude sunnil samasse kohutavasse hostelisse puhkasime end välja ja läksime uue sõbra Kerliga Perthi eeslinna Fremantle´sse. Nüüd kui keegi teile kunagi ütleb, et Perth on ilus ja armas linn, siis tõlgendage selles lauses sõna Perth sõnana Fremantle. Ja ööbige kindlasti Fremantle´s ja mitte Perthis. Jalutanud sealses turuhoones ja mööda kohvikuid täis tänavaid ning vaadanud ära mõõganeelamisetteaste naasime Perthi et külastada veelkord oma lemmik Jaapani toidukohta ja minna Perthi vaaterattaga sõitma.

Ent järgmisel hommikul tuli Lääne-Austraaliaga ja Kerliga hüvasti jätta ning sõita lennujaama, et lennata Alice Springsi. Ütlus pärast meid tulgu või veeuputus sobiks hetkel nagu rusikas silmaauku, sest…

…kui tahad teada miks siis tule homme tagasi. 3 tundi ja ligi 2600 sõna hiljem lähen magama ja vihkan kaasajatehnoloogiat, mis ei salvesta asju kui ta kinni jookseb ja sunnib sind veetma ka 3.tunni rekonstrueerides seda, mida olid just unise peaga loonud.

Head ööd,

JM.

Ja kui kellelgi tekib võimalus seda kohta külastada, siis soovitan soojalt. Barossa Valley koosneb 3-st väikesest linnast: Angaston, Nuriootpa ja Tanunda. Veidi eemal asub Lyndoch. Nende linnade vahele jäävad aga kümned kilomeetrid veiniistandusi. Suured gigandid nagu Jacobs Creek panevad lausa tee äärde sildi viinamarjasordi ja oma nimega. Väiksemad tegijad, hoiavad pigem raha kokku ja panustavad selle oma kvaliteeti, mis tagab teadjale veinisõbrale huvitavaid leide iga paari kilomeetri tagant.

Saabudes Barossasse, oli meil bookitud üks kahtlane pubi kohal asuv motell. Igaks juhuks põikasime turismipunkti, kust saime endale märksa meeldivama motelli Lyndochis. Meie reisi üht ilusaimat ööbimiskohta omas ja hoidis elujõulisena kohalik veinitegija. Magav tüdruksõber ja 2-tunnine degustatsioonijärgne vestlus hiljem olime Markiga leidnud ühise keele.

Üldiselt on Barossa Valley´t nagu ka head veini raske kirjeldada sõnadega. Nagu head veini peab proovima, peab ka Barossas ise ära käima ja ise aru saama selle koha võludest.

Kus mujal on võimalik pärast päev otsa degusteerimist minna kohalikku sööklasse, millel omanikuks saksa juurtega vanamemm, kes räägib sulle ümberkaudsete külade klatshi, ja enne kui sa lahkud, küsib, kust sina pärit oled ning pakub sulle võimalust kirjutada väikese lipukese peale oma nimi ja kinnitada see seinal olevale maailmakaardile märkimaks oma kodu. Ainult Barossas.

Mitukümmend proovitud veini ja paar päeva hiljem tuli Barossast lahkuda ja võtta suund Adelaide´i poole. Adelaide märkis meie esimese autoreisi lõppu.

Leidsime üles oma hosteli, panime asjad ära, tagastasime auto ja läksime linna avastama. Adelaide, mis oli täis tudengeid ja noori inimesi ei avaldanud sellist muljet nagu Melbourne ent jättis siiski positiivse mulje. 2 ööd Adelaide´is oli täiesti piisav. Kui keegi peaks sinna kunagi sattuma, siis soovitan külastada Gouger´i tänava hiinakaid. Hiina, Tai ja veelkord Hiina toit on Austraalias võitnud minu südame. Kunagi võitsid nad Liisi südame, nüüd ajavad nad Liisi südame enamasti pahaks.

Kodurahu huvides selgitame, et viimane lause on täis ilmselgeid liialdusi ja pärisolukord erineb kirjeldatust kardinaalselt.

Lisaks hiinakatele külastasime ka Adelaide´i botaanikaaeda, Austraalia Veiniinstituuti ja kahte muuseumi. Pärastlõuna veetsime peamisel ostutänaval, peamiselt vesistades. Tegelikult ei vesistanud midagi ja muutsime oma niigi ülekaalulisi kohvreid veelgi raskemaks.

Pärast kahte ööd Adelaide´is suundusime lennujaama, et lennata Perthi. Seoses sellega tuleb mul meelde, et unustasin Sydney lennujaamast rääkides mainida, et nägin (ma ütleksin nägiME, aga pr.Halling otsustas, et Marie Claire või Cosmo või misiganesmuupiltidegajamaonmidatasupermarketisttavaliseltostabjaloeb on huvitavam) Airbus 380-t, mis on maailma suurim kommertlennuk. Ja boy, oh boy, kui Airbus 380 tuleb nurga tagant välja, siis on teistel lennukitel umbes sama tunne, mis on hiinlastel, kui Jegoripikkune kelner nende lauda teenindama tuleb.

“You´re the king of the kings. When all other kings don´t know what to do, they come to you!” tunne oli kui seda nägin. (Felena saab aru küll.).

Sellest tulenevalt ka pilt lennukist.

Kui Teid huvitavad lennukid, siis guugeldage AN-225 või Antonov-225. See on mu eileöine avastus ja tahtsin seda teiega jagada.

Et teemast mitte kõrvale kalduda, siis Adelaide´ist lendasime Perthi, mis on ametlikult maailma isoleeritum linn ning mis asub Lääne-Austraalias.  Lääne-Austraaliast teadsime ette niipalju, et tegemist on väga ilusa puutumata loodusega piirkonnaga. Perthist teadsime niipalju, et tegemist oli väga ilusa ja toreda linnaga, ent…

…kui tahad teada, milline Perth tegelikult on, siis lase Jegoril magama minna ja laadida oma irooniapatareid korralikult täis ning kliki meie blogil homme. Samal ajal, samas kohas.

P.s. Liis hoolitseb igapäevase illustratiivse täienduse eest.

JM.

Aga kuidas nad sinna said?

See on juba pikem lugu….

Et august välja saada, peab ronimist ikka algusest alustama.  Kuna auku kukkusime me 25.jaanuaril, mil täiendasime seda blogi viimati enne Cairns´i jõudmist, üritan alustada augu põhjast. Olen üritanud leida põhjust, miks me auku kukkusime või kes meid lükkas ja suudan välja tulla kõigest vabandusega, mille nimi on rutiin.

Esimesed kuud oli kõik ikka uus ja huvitav ning meie eludes toimus nii palju ja seda paljut oli tahtmine teiega jagada. Viimased poolteist kuud Sydney´s ärkasime (või ärkasin?) iga päev nähes tunneli lõpus valgust – 1.märtsi ehk päeva, mil asume väljateenitud puhkusele.

Kui see poolteist kuud lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et midagi erakordset selle aja jooksul ei juhtunud. Suutsin oma ühe varba eskalaatoril joostes ära lõhkuda ja tarbisime vist natukene rohkem alkoholi kui varasematel kuudel. Meie blogi tähelepanelikumad lugejad (ehk siis ilmselt meie mõlemi emad???), saavad hetkel aru, et tegemist ei olnud alkoholismiga, kuna tähelepanelik lugeja teab, et oleme valdava enamuse Austraalias veedetud ajast olnud karsklased.

Pooleteise kuu sisse jääb ka mu pokkeriturniiri võit. Kes teab, kes mitte, aga üritasin iga neljapäeva õhtu käia ühel $10-lise buy-iniga turniiril. Lõpuks õnnestus mul üks neljapäev ka teisi inimesi võita. Tegelikult jäin ma teiseks, aga minu peas on tegemist võiduga.

Nick´s Seafood Restaurant on nüüdseks ajalugu. (v.a. juhul kui me kuskil mujal tööd ei leia). Oleme kogemuste ja teadmiste võrra rikkamad. Kõige kallimaks neist peame teadmist, et peab õppima!õppima!õppima! Juhul muidugi, kui lapsepõlves ei sea endale eesmärki olla 40-selt kelner/joodik. Siinkohal palun vabandust nende inimeste ees, kes on oma ala professionaalid. Antud näide on toodud isiklike kogemuste põhjal.

Aga 1.märtsil asusime me teele.

Sydney-Melbourne..

..kuna minu hobiks on viimase aasta-kahega saanud lennukid (ja eriti youtube´i lennukite videod), siis pean mainima, et Melbourne´i lendasime me tuttuue Airbus 330-ga, mis oli tegemas oma esimest kommertslendu.

Maniakaalsete aviofoobikutele mõeldes mainiti seda fakti alles siis kui me Melbourne´is maandusime. Aitäh.

Aga Melbourne´ist siis. Tegemist on linnaga, mis on Austraalia suurlinnadest kõige parema mulje jätnud. Hästi planeeritud kesklinn ja Euroopalik miljöö.

Kes teab, kes mitte, aga üheks meie reisi eesmärgiks oli tutvuda siinse kultuuriga. Esimese viie kuuga sai selgeks, et siin riigis kultuuri ei ole. Noortele meeldib juua, naistele litsakalt riides käia, meestele neid vaadata ja juua oma stubbie´st õlut . Nädalavahetusti teevad mõlemad sporti või enamikel juhtudel vaatavad sporti. Joovad veel natuke õlut, võtavad õhtuks mäki take-away ja vaatavad veel sporti. Aegajalt käiakse kinos või klubides.

Muidu ei oleks sellisel elul viga midagi, ainult et vaimu see väga ei toida. Võibolla nii ongi lihtsam ja muretum igapäeva rutiinist ja muredest läbi saada, kes teab. Meiesugustel kultuursetel ja haritud ida-eurooplastel jäi vaim Sydney´s igaljuhul nälga.

Melbourne see-eest on Sydney absoluutne vastand. Linnas valitseb arhitektuur ja euroopalik miljöö. Tänavad on täis stiilseid kohvikuid, restorane ja poode. Kui lasta väga mõttel uitada, siis võib lausa tunda, et tegemist on riigiga, mida ei rajanud vangid ja mille ajalugu ulatub aastatuhandete kaugusele.

Mida peaksin kindlasti tegema kui lähen Melbourne´i?

Käima ära kasiinos ja minema Phillip Islandi tuurile . Melbourne´is on lõunapoolkera suurim kasiino.  Võime nüüd ametlikult kinnitada, et jah, on küll päris suur. Proovisime õnne ka ja nagu ikka, soosib õnn naisi ja blonde. Liisile +20, mulle -(jah, loe: miinus) üle viiekümne ja alla saja dollari.

Phillip Islandi tuur oli aga meie esimene kokkupuude Austraalia looduse erilisusega. Tee peal saarele nägime lambapügamisdemonstratrsiooni, toitsime väikeseid kängurusid ja hoidsime turjal madu. Siinkohal peab täpsustama, et julgust on tavaliselt meestel ja brünettidel.

Tuur tipnes sellega, kuidas päikese loojudes tuli veest välja ei rohkem ega vähem kui 1600 väikest kuni 20 sentimeetrist pingviini (ise lugesin), kes kõik oma urgudesse jooksid. Osasid ootasid urus pojad, teisi ei oodanud. Osad olid end meres väga paksuks söönud ja kõikusid liikudes ühelt küljelt teisele liigagi intensiivselt. Osad olid arglikud ja osad olid julgemad. Nagu meie tajusime nende kohalolekut, tajusid ka nemad meie kohalolekut. See tähendas aga seda, et arglikud pingviinid jäid enne valgust üksteise taha seisma ja ootasid kuni üks neist võtab julguse kokku ja jookseb läbi valguse. Natuke meenutas tüüpilisi eestlasi…ei noh, mis mina nüüd, mine ikka sina ees, Jüri…Õnneks igas grupis leidus vähemalt üks Jüri ja kõik pingviinid said aru, et on ohutu ja said kuivale. Pilukad ei saanud aga midagi aru. Kui igalpool on kirjas, et ära pilti tee, ehmatad pingviinid poolsurnuks, siis mida teeb üks harilik jaapanlane? Toob toast pikendusega lisavälgu oma kolmemeetrise objektiiviga fotokale. Natukene liialdasin, aga kurat õppige niipalju võõrkeeli, et teate et nou on nou ja kui noud ei ole, siis on jess.

Melbourne – Barossa Valley – Adelaide.

Selle umbes 1000km pikkuse vahemaa otsustasime ette võtta autoga. Selleks oli meil aega umbestäpselt nädal. Rentisime Melbourne´ist auto, mis pidi olema Hyundai Getz or similar. Õnneks oli similar ja saime 5-uksega Nissan Tiida. Vähemalt mahtusid meie kohvrid ära ja auto oli täis huvitavat elektroonikat. Sellega huvitav alles algas, sest tuli hakata huvituma, kust poolt autod tulevad ja kuspool mina olema pean.

Melbourne´ist sadakond kilomeetrit lõunaläände ehk edelasse jääb linn nimega Torquay. Sealt saab alguse maaliline Great Ocean Road. Õigemini on tegemist fotograafilise Great Ocean Road´iga, sest umbes paarisajast kilomeetrist on meil umbes tuhatkond fotot.  Aga see on seda enam kui väärt. Käisime ka ujumas rannas, mida arvasime olevat Bells Beach, ehk igaaastase profisurfivõistluse rannas. “Yummy” numbrimärgiga jäätiseauto ja suuremat mõõtu kohalik jäätisetädi hiljem saime aru, et tegemist ei olegi Bells Beachiga. Ujuma läksime ikkagist ja nagu hiljem kogesime, siis ega see Bells Beach nii eriline ka ei olnud.  Ööbisime esimese öö Lorne´i linna ühes kodukootud hostelis, kus lisaks meile oli ainult üks paar ja hostelis pikemalt resideeruv Pedro. Õhtustasime gourmet burgerit nautides ja läksime varakult magama.

Seda soovitan kõigil teha, kes Austraalias ringi kavatsevad sõita. Pimedaks läheb väga vara ja känguru steak´id hüppavad teedele. Kindlustus ka seda ei kata, mis on samas üsna loogiline – aja oma asju siis kui valge on ja maga kui kästakse.

Muideks meie reis leidis aset hooaja lõppedes, see andis meile ühe puuduse ja ühe eelise – Temperatuur oli madalam, aga inimesi oli äärmiselt vähe.

Nägime ära Gibsoni astmed, 12 apostlit, Loch Ard Gorge´i, The Arch´i ja The Grotto. Teel sinna põikasime ka majakaküla Cape Otway suunas, mis vanasti oli Austraaliasse suunduvate laevade üheks oluliseks kontrollpunktiks.

Ööbisime Warrnamboolis, mis tähistab Great Ocean Road´i lõppu. Tegemist oli meie esimese Austraalia backpackerite hosteli kogemusega. Double toas muidugi. Kõige hullem ei olnud. Linn oli ainult natuke kahtlane ja meenutas Tapat või Türi. Paar kahtlast baari ja kiirendavad tuunitud autod.

Järgmisel hommiul külastasime Flagstaff Hill Maritime Village´it ja sõime seal hommikust. Tegemist on väikese tiigi ümber ehitatud kunstliku vanaaegse külaga, kus Warrnambooli kohalikud pensionärid käivad vabatahtlikult linnaelanikke mängimas. Külal on oma preester, sepp, õmbleja, pank, sead ja lambad. Kuna Warrnambooli linnas ei ole midagi teha, siis seda linna soovitada kellelegi ei julgeks. Kui aga satute sinna, siis jääge ööseks ja minge hommikul merekülla hommikust sööma.

Edasi liikusime Port Fairy´sse, kus oli parajasti käimas laat. Kuna Sydney´st väljas on inimesed väga sõbralikud, siis meenutas laada meeleolu natukene hauka laata (kui läbustavad rullnokad välja jätta). Jälgisime ka maailmatunnustatud tänavamustkunstniku ja humoristi Nick Nicolase etteastet. Toetasime teda DVD ostuga.

Port Fairy´st lahkumisega oli aga üsna kiire. Tahtsime jõuda ööseks Angastoni, ehk ühte Barossa Valley 3-st linnast. 600km 4.5 tunniga + korduvate pissipeatustega – ärme unusta, ma olen siiski püsisuhtes, tundus realistlik kuni avastasime end keset 200km pikkust Coorongi rahvusparki ööpimeduses, kell 7. Punnitasime veel mõnikümmend kilomeetrit ja riskisime umbes 5 jänese eluga enne kui otsustasime vastutulnud küla motellis peatuda ja välja magada. Peaks mainima ka seda, et kilomeeter enne rahvusparki on meretoitude restoran, mille ees murul seisab umbes 5-kordse maja kõrgune lobster (ehk vähk).

Järgmine hommik sai mu kauaaegne unistus teoks ja …

…kui sind huvitab, mis sai järgmine hommik või mis oli mu kauaaegne unistus,siis loe meid uuesti homme, samal ajal, samal sagedusel, samas kohas.

JM.

majandus hakkab tärkama ja rohi tuleb kindlasti selle löga ja soolahunniku alt välja kunagi (otseloomulikult pean silmas eestit, mitte enda 30kraadist troopikat-sellest pole suurt mõtet rääkida), nii oleks aeg ka meie karuott talveunest välja tuua.

Nagu me kõik teame, siis ärkamine pole kunagi kerge ning esimene mõte, mis tuleb pähe kui kuuled läbi une seda vastikut telefonihelinat, mis sind juba aastaid äratanud, on ikka: lükkaks äratuse edasi ja magaks veel 5 minutit. Kuna praktiseerisin seda keskkooli ajal üsna tihti, siis on mul vastav kogemus olemas. Kogemuse tulemus on üldjuhul hilinemine esimesse tundi.

Olgu, tegelikult ma valetasin, see on jätkunud ka enamuse mu ülikooliaastatest ning siis on kogemuse tulemus üldjuhul olnud minimaalselt hilinemine esimesse loengusse,  maksimaalselt ülikoolivaba päev(ad).

Seekord saan vist kohe üles. Kuri naine on kaelas.

Kuna reis kestis kokku kuu aega ja selle jooksul vajutati fotokaamera päästikule vähemalt 3500 korda, siis saate isegi aru, jutustada on palju.

Katsume selle Sinuni tuua lähipäevil.

Alati Sinu,

Jegor ja Magav Liis.

Kuna Jegor on kahjuks laisk ja ei viitsi uldse kirjutada, siis pean jalle mina uritama teid meie uudistega kursis hoida. Vahepeal on kirjutamisse vaga pikk paus tulnud, katsun siis nuud luhidalt ara raakida, mis meie elus olulist on toimunud. Panin galeriisse ka terve hunniku pilte, et saaksite ka visuaalselt ette kujutada, mida see elu siin Sydneys tahendab. Issand, selline tunne on, et ma ei oskagi enam kirjutada! Aga eks ma uritan, teie nimel!

Olulisim uudis on vist see, et me kolisime ara saksa tiinekate juurest, mille ule meil oli vaga hea meel. Uus kodu asub 2 peatust metrooga kesklinnast ja tookohast ning see on vaike armas stuudiokorter, kus elame kahekesi. Monus!! Kolimine toimus joululaupaeval, niiet nendele teadmiseks, keda huvitab, kuidas meil kanguruliha kupsetamine laks – kahjuks jai see ara. Peale kolimist olime liiga vasinud ja otsustasime Bondi ranna aarsesse restorani jouluohtusooki nautima minna. Kaisime ka parast ranna aares laineid vaatamas – joululaupaeval!! Vaga imelik tunne oli igal juhul, uldse mitte nagu joulud. Ulejaanud puhad moodusid tool – aga ega me ei kurda, kuna puhade eest maksti nimelt topelt. Tool olime ka uusaastaool (pildid!!), kuid onneks ei sarnanenud see oo teps mitte tavalise toopaevaga, kuna koik hakkasid mingeid mustilisi (loe: ohtlikke) roosasid shotte nautima juba ohtul kumnest, ise samal ajal tootades, niiet kella kaheteistkumneks olime juba manedzeridega nii monedki tantsud ara tantsinud – restorani oli tehtud selleks ohtuks tantsuporand ja tellitud DJ. Vaga imelik oli naha, kuidas naised joulupuhade ajal kleidikestega ja pakapikumutsidega mooda linna ringi kaivad, sooja ilma tottu ei olnud joulutunnet ikka uldse! Austraalia naised kannavad uldse igal voimalikul ja voimatul puhul ilusaid kleite ja vaga korgeid kingi – jaa, isegi minu jaoks vaga korgeid – ja isegi need naised, kes teps mitte ei tohiks luhikest kleiti kanda. Koik tunnevad ennast lihtsalt oma kehas vabamalt. Sellistel kordadel on mul ikka vaga hea meel, et ma oma riietega tool pean kaima ja et meilt uksetudrukutelt pidulikel sundmustel kleite ja uldse ilus olemist noutakse – nii ei saanudki vaga aru, et aastavahetuse tool veetsin. Ja nii me tantsisime kella 3ni, kuni baar tasuta jookide valjastamine lopetas:) Koju joudes teatas unine Kadri, kes meil juba magas, et Liis, sul on roosa peavoru, mis vilgub (jah, selliseid mutse ja peavorusid peetakse Austraalias suurte tahistuste lahutamatuks osaks). Jargmisel paeval ei oleks kull ukski vagi mind vara voodist valja saanud, kui mitte mote 500-kroonisest tunnitasust:)

Joulude ajal kaisid meil kulas ja Kadri, Taavi ja Taaniel (pildid ka), mille ule meil oli vaga hea meel. Kuna meie uues kodus on range reegel, et majutada ei tohi rohkem inimesi kui uurilepingus ette nahtud, siis pidid kulalised igal hommikul lahkuma vaga varakult ja tulema ohtul hilja voi hiilima valja tagaukse kaudu kui majavalvur umbes parajasti WCs oli. Nuud on selle peale paris naljakas moelda, aga kui uusaastaool Taaniel kaduma laks, siis ei olnud see enam teps mitte naljakas, kuna ta ei saanudki valvuri tottu enam sisse ja pidi autos magama. Oh well. Muidu oli meil vaga tore – kaisime rannas ja ooperimaja ning teisi pohilisi vaatamisvaarsusi vaatamas, soitsime praamidega mooda Sydney lahte ringi  ja vaatasime ule ka kohaliku punaste laternate districti – Kings Crossi. Imelik oli arutada, kuidas ikka meie elud nii erinevad – Kadri ja teised elavad vaikeses linnas (no oleme ausad – maal) Griffithis ning kaivad tool veinitehases, ning kuigi teenistus on hea, siis on ikkagi sealkandis vabaaja veetmise voimalused tunduvalt piiratumad. Samas elavad nemad toelist backpackeri elu – elavad suures backpackerite majas, kus inimesed pidavalt vahetuvad ja koguaeg on pidu ning voitlevad hirmsate austraalia putukatega. Samas olen ka lugusid kuulnud eestlastest, kes suure hurraaga down underisse tulevad ja lopuks farmi toole lahevad ning raha teenimise nimel mitu kuud autos elavad voi kelle jalad banaanifarmis niiskete ilmadega madanema hakkavad. Eks igauhe seiklus on ikka tema enda nagu – meie seiklused onneks piirduvad onneks ikkagi Sydney klubide ja randadega. Uldse on mulle Sydney linnana ikka vaga meeldima hakanud – ma ei tea palju kohti, kus oleks molemat – nii suurlinnaelu (shoppingud, festivalid, teatrid, ooelu – ikkagi 7 miljonit elanikku) ja samas poole tunni tee kaugusel kummekond erinaolist surfareid tais randa. Nuud on meil ka vaba aega palju rohkem kaes, kuna tood on nuud vahem ja reisiraha on suure rugamisega (no hea kull, poolteist kuud rugamist, aga ikkagi:) kokku kogutud, ja nii saame oma suurlinnaaega toeliselt nautida.

Panin ules ka pildid meie kulastusest Wildlife parki, kus lopuks koik pohilised Austraalia loomad ara nagime – ja eelmisel nadalal kaisime Sydney lahedal kohalikku vaatamisvaarsust vaatamas – Blue Mountainsites. Sinimaed asuvad 2 tunni kaugusel ja on sinist varvi eukaluptipuudest erituva auru tottu. Veetsime vaga toreda  paeva magiradadel ja vihmametsas matkates ja alles hiljem kuulsime, et samal paeval oli uks 15-aastane poiss kanjonisse kukkunud ja surma saanud. Hirmus lugu. Uldse on siinkandis ohtlikud just loodusega seotud asjad – lained on randades tihti nii suured, et polvini vees kaib laine ule pea. Korralikku ujumist siin harrastada ei saa, vees toimub ainult lainetes huppamine – vastavalt laine suurusele siis kas ule laine voi laine alt labi. Spordist veel ka niipalju, et Jegor joudis lopuks eelmisel nadalal golfi mangima – ja oli vaga vaimustuses, juba otsib Eestis endale golfikaaslasi. Mulle piisab tudrukutega rannas coronade joomisest, heh:) Uldse on eelmised kaks nadalat vaga monusad olnud, kuna iga paev oli 35 kraadi ja rannailmad! Kaisime kokku lausa kolmes erinevas rannas, nii ei tudine ara ka. Ja veebruar pidi veel kuumem olema:) Monus!!

Homme tahistab terve Austraalia Australian Day’d, mis on nagu nende iseseisvuspaev, kuigi ega nad ju iseseisvad ei ole, alles eelmisel nadalal kais prints William Sydneys, ma ei olegi aru saanud. Igaljuhul on tegu suure rahvuspuhaga – loomulikult veedame meie selle tool (topeltpalga eest), aga samas on meie restorani korval Darling Harboris suur vabaohukontsert – esinema pidi austraalia superstaari voitja ning jalle on ilutulestik ka (neid oli joulude ajal iga laupaev niiet aastavahetuseks olime juba suhteliselt tudinenud;), niiet asi ei ole eriti hull. Hommikupoole lahme ilmselt harborisse mingit paatide voidusoitu vaatama, tundub age. Lahiaja plaanides on veel minna kalaturule – Sydney on vaga kuulus oma mereandide poolest ja me tahaks ka lopuks vahi ara proovida – mis naiteks meie restoranis on 95 dollarit, aga turul peaks ikka tunduvalt odavam olema. Ning ostsime endale ka Ooperimajja teatripiletid – parajasti on kaimas teatrifestival. Meie lahme vaatama Voltaire’i Optimisti jargi tehtud naidendit. Ja boonuseks on veel see, et teatritrupp, kes seda esitab on Sydney Theatre Companyst, mis on teater, mida juhatab Cate Blanchett oma abikaasaga!! Ajee, ma olen vaga suures vaimustuses ja ei joua ara oodata!!  Sain teada, et sellesse teatrisse on voimalik minna ka backstage tuurile, ainult 8 dollari eest, see tuleb ka kindlasti enne lahkumist ara teha.

Uldse on meil veel enne lahkumist nii palju ponevaid asju teha, mu siinse parima sobranna, vaga toreda tsehhi tudruku, sunnipaev on tulekul ja meie restorani joulupidu (heh, esimesel veebruaril, aga no see on see restoranis tootamine), niiet 5 nadalat laheb kindlasti vaga kiiresti. Samas eks reis umber Austraalia tuleb ka kindlasti ponev-ponev ja ma ei joua seda ka ara oodata! Ah jaa – selline uudis on ka, et vahetasime umber oma tagasituleku piletid – 2 tunnise Singapuri peatuse muutsime 2nadalaseks:) Kuulsime, et Singapurist saab minna ka praamiga Kuala Lumpurisse, niiet suvel ootab meid Aasia seiklus. Eestisse jouame kusagil augusti keskpaigas. Arvatavasti:)

Hea kull, ega ma rohkem ei tuuta teid:) Loodan, et ikka koik selle kulma aja ilusasti vastu peate ja et rohkem rotveilereid ei leita ja et koigil koik uuel aastal ootustekohaselt ja veel paremini laheb!! Igatsen ja ootan jallenagemisi!

Musid-kallid!

Liis

Kuna meil kummalgi ju siin perekonda ei ole, siis veedame ilmaselt ka 25. ja 26. detsembri tool. Neil on nimelt 25. detsember joulupuha, kus kinke saab ja nii. 24. ei ole mingi eriline paev. Praegused plaanid naevad ette 24. tahistada kanguruliha kupsetamisega, seda ei ole veel proovinud. Uldiselt ega joulutunnet ei ole kull mingit, 25-35 kraadi sooja on, olenevalt paevast, igal pool on joulukaunistused ja plastmasskuused, kuhu kulge on riputatud plastmassist kangurud. Absoluutselt teistsugune. Igaljuhul pean nuud lopetama, kuna internet saab kohe otsa, uritan monest plastmasskuusest pilti ka teha. Musid ja igatsen, nautige paris joule!!

Lähedastest inimestest hoolimine – ka üks väga hea motivaator, aga antud juhul mitte nii tõhus,  sellest tulenevalt ka postituste sagedus.

Üritan nüüd tuhatkonna sõnaga kokku võtta möödunud kuu sündmused.

Nagu Sa tead, siis proua töötas jogurtikohas. Enam mitte. Jogurtibisnis ei ole naljaasi ja kõikidele inimestele see ei sobi. Selle asemel läks proua parematele jahimaadele ehk siis minu restorani tööle. Läks tööle ja sai kohe õppetunni, et usaldada saab maailmas ainult iseennast. Lubatud täiskoha tundide arvu pole ta veel siiani näinud. Kui ühel nädalal kogunes tunde lausa 13, otsustas proua juba oma peas asju pakkima hakata. Ilmselt tahtis reisile minna.

Õnneks olid tol päeval (ilmselt üks vähestest) püksid õige inimese jalas ja proua reisile ei läinud. Selle asemel mindi talle hoopis uut tööd otsima. Ja nüüd töötab ta lõuna ajal esmaspäevast reedeni ettekandjana ühes kesklinna restoranis ja õhtuti minu restoranis hostessina. Muidugi seal kus on lambad, on ka hundid. Tüdruk, kelle asemel ta kelneriks sai tuli nüüd tagasi ja proua vahetused seal kahanesid. Aga muretsema vist ei pea, nädalateenistus võimaldab endiselt meie reisisäästudesse panustada.

Resisisäästudest rääkides, kasvab see fond jõudsalt. Nii jõudsalt, et see nädal asusime asjalikke plaane juba tegema. Sydneyst on plaanis lahkuda 1.märtsil ja no kui kaks juuti ikka midagi ette võtavad siis ikka tõsiselt – pidu sai korraldatud suur, järelikult ka ringreis peab olema suur. Ümber terve kontinendi. Aga sellest juba paari nädala jooksul lähemalt.

Mis minusse puutub, siis mina sain ametikõrgendust. Huvitavalt kombel ametikõrgendusega ei kaasne suuremat palka. Olen nüüd jooksiku asemel passi peal ehk jagan jooksikutele toite välja, mis nad lauda viivad. Näiteks eile jagasin üle 500 inimese mainid ja entreed välja. Päris kohutav.

Kelneriks pole ma veel saanud ja on kahtluse all kas üldse saangi. Minu koha sai endale üks jooksik, kes pärast mind tööd alustas ja on jube aeglane. Väidetavalt oli tal enne tulekut palju kogemusi. Ent lootus sureb viimasena ja annan endast endiselt maksimumi, et selleks saada.

Hooaeg on käima minemas ja vahetusi tuleb vähehaaval juurde. Mida rohkem vahetusi, seda rohkem inimesi. Esimeseks tõestuseks sellest oli Melbourne Cup, ehk siis päev mil kõik joovad end purju ja panustavad hobuste peale. Tehes seda muidugi Austraalia igapäevasele labasusele veidi ebatavalises ja väga peenes riietuses.

Ka minu südamesse või õigemini rahakotti jättis Melbourne Cup mälestusväärse momendi. Tegime töötajatega põhisõidu peale panuseid, igaüks tõmbas 10$ eest kausist ühe hobuse. Kuna töötajaid oli palju ja tehti kaks loosikaussi, ostsin mina kaks piletit. Sõitu mul aega vaadata polnud ja kui sain teada, kes võitis olin suu rahast puhtaks pühkinud. Lõunapausi ajal aga selgus, et 2. ja 3ndaks tulnud hobuste eest saab ka raha. Vaatasin siis oma pileteid ja tuli välja, et olin tõmmanud endale kaks piletit sama hobusega, ja see hobune tuli teiseks. Nii et pistsin endale taskusse rõõmsad 160$.

Vaba aja veetmisest. Kuna proua on südames suur surfisõber, läksime ühepäevasele surfikoolitusele. Järgmise päeva lihasvalu õigustas ennast. Nii mul kui proual õnnestus laua peale püsti saada. Nii liival kuivalt harjutades kui ka vees. Päeva teises pooles hakkasid lained tõusma ja proua oli juba väsinuna liiva peal puhkamas, mina üritasin veel instruktori abiga püsti saada. Instruktor lükkas mind laua peal läbi lainete, mida me kasutada ei tahtnud ja lükkas mulle hoo sisse lainetele, mis surfamiseks sobisid. Muidugi, et asja huvitavamaks teha ei öelnud ta mulle kunagi kui me läbi laine läksime ja laine üle minu pea tuli. See lõppes sellega, et kui tuli päeva kõige suurem laine oli instruktor ohutuse eesmärkidel järsku minu laua eest kadunud ja mina harrastasin valimatutes suundades veealust snorgeldamist. Kogemus missugune. Proua istus rannas ja vaatas suu ammuli lainet.

Iga neljapäeva õhtu on pokkeriõhtu. Käin ühel 10$ buy-iniga turniiril, kus osaleb 40-50 mängijat iga kord. Raha saavad esimesed neli. Minu senised saavutused on 5, 20, 8, 25 koht. Jälgides tekkinud mustrit ennustan endale järgmine neljapäev võitu.

Vaba aja veetmisest veel. Nädalavahetuseti sõidavad mööda Sydneyt Party Busid, kus inimesed tantsivad ja lõbutsevad. See on üks võimalusi bussis hästi aega veeta. Teine võimalus on see, kui lähed väsinuna pärast pikka tööpäeva kell 1 öösel bussi peale ja jõuad tavalise 1.30 asemel koju kell 3. Veeta 2 tundi öisetes ummikutes on kogemus omaette. See on nagu omaette võimumäng, kus diktaatoriks on see, kelle jala all on gaasipedaal ja käte vahel rool. Tema seljataga olev ühiskond võib karjua ja pakkuda võimalusi parempoolsel rajal sõita või üldse järgmisest peatusest mööda sõita, aga kui diktaatoril tuju pole, siis jätkab ta ikka kangekaelselt oma teed. Sellest tulenevalt otsime nüüd korterit kesklinnas.

Nüüd ma heameelega lõpetan, sest naudin oma vaba hommikupoole järelejäänud tundi. Liis on kindlasti kohusetundlikum ja kuna on tema kord kirjutada, siis võite olla kindlad, et järgmine postitus tuleb varsti. à la homme.

Ärge koolis tulistage ja hoiduge sigadest!

J.

Kirjutan teile ekstreemsest olukorrast – olen pagendatud oma voodisse, kuid ka siin ei saa rahu – aegajalt jookseb tuppa väike juudi poiss ja hüppab mu voodi peal üles alla. Nii selle Iisraeli rahvaga kipub juba olema – kõigepealt tuleb üks ja siis teised ribaradapidi järgi. Täna kui töölt koju tulin, ei olnud meie elutoas enam mitte ainult Roy (kes meile korterit üürib) oma sõpradega, vaid keegi oli koju toonud ka ühe tsirka kolmeaastase juudipoisi. Minu suhet väikeste lastega te kõik teate, ma ei hakka sellel rohkem peatuma, niisiis jätsin väikse poisi saksa tüdrukute nunnutada ja üritasin vaikselt ja tähelepanu äratamata oma tuppa hiilida. No ja võite ise arvata, kas väike Ryan järgnes mulle vudinal, hakkas hoogsalt mu voodi peal hüppama ja kui saksa tüdrukud teda tagasi elutuppa üritasid meelitada, pani hoopis toaukse seestpoolt kinni. Hakkan juba kahtlustama, et mul on mingi spetsiifiline lõhn juures, mis teatud rahvuse esindajaid juurde tõmbab (loodan väga, et tegu on minu tulevase raha lõhnaga)..

Üldiselt käib meil siin see elu üles alla üles alla. Ma ei olegi veel suutnud otsustada, kas tahan üldse jogurtikohta edasi jääda või otsin midagi uut. Viimasel ajal on päevavalgele tulnud palju informatsiooni, mis  räägib kõik jogurtikoha kasuks. Arvasin koguaeg, et tegu on frantsiisiga, mille ameeriklasest omanik, Carl (kes on juba neljandat generatsiooni Hollywoodist pärit nagu ta uhkelt mulle teatas ja näeb ka ekstreemselt LA välja), USAst esimesena Austraaliasse importis, kuid tegu on täiesti uue kontseptsiooniga, mis on päris algusest peale tema välja mõeldud. Külmutatud jogurt läheb inimestele üllatavalt hästi peale ning neil on marketingustrateegiad detailideni läbi mõeldud. Kõik on lihvitud täiuslikkuseni ning inimesed, eriti lapsed tõesti armastavad seda kohta! Paljud käivad vähemalt korra päevas oma jogurtidoosi saamas – olen ka ise hakanud märkama, et kui alguses mul mingeid erilisi tundeid nende originaalmaitsega jogurti suhtes ei olnud, siis nüüd tunnen, et see hakkab vaikselt sõltuvust tekitama. Nii palju kui Carli ja juhataja – Gary (kes on muidu pärit Lõuna-Aafrikast, Johannesburgist, aga valge) jutust olen aru saanud, on neil plaanid laieneda – ainuüksi Indias on tulekul 80 poodi – ja mu kõhutunne ütleb igapäevaselt külastajaid jälgides, et see asi saab olema tõesti suur. Hakkan kahtlustama, et tegu võib lausa olla tulevase uue Starbucksiga – kõik on samamoodi inimesesõbralikult läbi mõeldud, iga detaili täiustatakse päev-päevaselt vastavalt ainult inimeste soovidele – ja kõik tõesti ARMASTAVAD seda poodi. Kui veel ei ole inimestel vajadust külmutatud jogurti järgi, siis soojades riikides on väga lihtne see tekitada – tegu on kunstlike lisandite vaba, 98% rasvavaba produktiga, mis maitseb nagu jäätis, samas on inimestel seda ostes tunne, et nad teevad midagi oma tervise heaks.. Täna olin tööl koos Damieniga, kes on terve oma elu reisinud koos oma vanematega riigist riiki ning nad tegelevad kohvikute käivitamisega! Kujutate ette, selline amet ongi ja nad teenivad sellega vägaväga hästi! Igaljuhul nemad lähevadki varsti WOWCOWga Indiasse. Ühesõnaga põnevust kui palju ning kuigi töö ise on suhteliselt nüri, on see kõik mis selle asja ümber käib ja need jutud, mida kuulen, väga kasulikud. No ja samas, mis põnevust muidu sellest lihttööst ikka niiväga tahta.

Olengi viimasel ajal suhteliselt palju tööl olnud, kuna sain ka Jegori restorani hostessiks ja seega loodan varsti nüüd rikkaks saada:) Ostsin juba oma viimase raha eest soodukaga Guessi koti – 110 raha maksis suur ja vägailus käekott! Ma ei suutnud vastu panna! Nüüd on mul 4 dollarit ja pean palgapäevani lootma oma  meessõbra toetavale käele.. ehk rahakotile:) Seoses sellega, et oleme mõlemad ennast suhteliselt stabiilselt sisse seadnud, plaanime jääda Sydneysse kuni veebruari lõpuni, kuna nii kaua kestab hooaeg ja on võimalik palju tunde tööl käia. Siis tahame edasi reisida – Melbourne’i veidikeseks ja seejärel üles Gold Coastile, ning siis mõtlesime hoopis Cairnsi kanti tööle minna, kuna mujal hakkab märtsis sügis ning hooaega ei ole. Cairns asub troopilises vööndis ja nende talv on sama mis eesti suvi:) Niiet Liis ja Inna – ootame teid veebruaris Sydneysse külla:) Ja ülejäänusid kõiki ka muidugi kes siiakanti satuvad!!

Aga rohkem teid täna ei tülita ja varsti kirjutan ka kõikidest nendest toredatest asjadest, mis seekord kirjutamata jäid.. kuna uni tuli peale.

Meie aadress on:

4/661 Old Southhead Road, 2030, Vaucluse , Sydney, Australia ootame kirjutisi ja joonistusi (no mis teil muud seal talvel teha on kui meile joonistada, eksju!)

Jegor täna ei tsenseerinud, kuna ta on tööl ja teenib perele söögiraha (kuna mul enam ju raha ei ole). Väga tubli mees!

Ja kohustuslik disclaimer: postitus ei ole kuidagi mõeldud antisemiitlikuna, vaid tegu on heatahtliku huumoriga minu juudi rahvusest sõprade suhtes. Kindlasti ei ole ükski osa tõlgendatav rahvaste- ega rassidevahelise vaenu õhutamisena ega mingil muul moel halvatahtlikuna. Kõike tuleb vaadata läbi positiivse huumoriprisma. Tänud!